Verni Leivak: Eurovisiooni vajalikkusest

Eestis on seda küsimust esitatud ajaliselt tunduvalt vähem, kuid seda teravamalt – kaks miljonit krooni rahva raha, mida Eesti Televisioon igal aastal osalemismaksu tasumiseks,  rahvusliku eelvooru korraldamiseks ja kõigeks muuks vajalikuks kulutab, on mõne arvates üüratu summa. Ehk lihtsamalt öeldes, sulaselge raiskamine.

Põhiline, millega Eurovisioonil osalemise vajalikkust põhjendatakse, on suur televaatajate hulk. Ehk maakeeli – see üritus huvitab enamikku meist. Isegi neid, kes ütlevad, et ei huvita. Ja eriti huvitab Eurovisioon meid siis, kui eelvoorust saab edasi laul, millel on perspektiivi ka Euroopa televaatajatele meeldida, kui sinna ei minda enda ja oma maa marki täis tegema, nagu juhtus eelmisel aastal.

Eesti delegatsiooni tänavu juhtinud Heidy Purga ja Mart Normet tegid tublit tööd. Jätkem kõrvale suure meediakäraga «Eesti lauluks» ümber nimetatud «Eurolaul» – paljudele muusikutele on endiselt kama kaks, kuidas seda konkurssi nimetatakse.

Ning nüüd, mil tandem esimest korda Moskvas Eurovisiooni hõngu lähemalt nuusutanud, on minu meelest nende varasem pisut üleolevana tundunud suhtumine muutunud. Nad võtavad asja nii, nagu peab – üleliigse närveldamiseta, vabalt. Suhtlevad ajakirjanikegagi täiesti adekvaatselt. Mistõttu võib loota, et Eesti osavõtul Eurovisiooni lauluvõistlusest on tulevikus veelgi rohkem jumet.

Ühes aga julgeksin tandemile vastu vaielda. Purga ja Normet väitsid Moskvas, et igasugune enesepromo, nagu seda tegid pea kõik ülejäänud nelikümmend üks riiki, pole meile vajalik. Tulemus ju niigi hea! Aga võinuks ju veel parem olla.

Vist ainus «nänn», mis valmis meisterdati, oli Urban Symphony singel «Rändajatega», mida aga isegi Eesti ajakirjanikud oma ihusilmaga näinud pole. Ja Eestit esindanud artistid hoiavad erinevalt teistest valdavalt madalat profiili: pole neid suurt kuulda ega näha, pressi tähelepanu tõmbamiseks, isegi enda kui artisti promomiseks pole keegi neist kunagi midagi teinud. Aga see on juba eestlasliku natuuri probleem.

Igatahes võiks Eesti, Eurovisioonil väikseima delegatsiooniga läbi ajav riik, üritusest tunduvalt suuremat profiiti lõigata. On ju Eurovisioon ka suurepärane koht kas või Eesti kui turismiobjekti reklaamiks.

Kontseptsioone võib ju mitugi olla – targad mehed võiksid pead kokku panna. Hea idee ei maksa ju midagi. Teostamine natuke rohkem. Aga ainult natuke.
Ja siis on meil Eurovisiooni veelgi rohkem vaja.