Saagim: eestlased näevad välja nagu kaltsakad

"Kui inimene kutsutakse õhtul restorani, siis ma ei lähe kohale päris nendes riietes, millega hommikul tööle kõndisin – kalossides ja burkaga," pahandab Saagim, et glamuursele peole palutud eestlased ei viitsi end piduõhtuks vastavalt riidesse panna.

Saagim leiab, et eestlased on laisad ja ükskõiksed ning ei pööra ka kaaskodanikele tähelepanu: "Kui sa hoolitsed iseenda eest, siis soovid, et seda teeksid ka ümbritsevad inimesed. Selline ükskõiksus, et ei viitsi koju riideid vahetama minna, ei ole minu arust vabanduseks. Kui ma kaugemal elaks, siis võtaksin vahetusriided ikkagi kaasa – see ei peaks tänapäeval eriline probleem olema."

Saagim tunnistab, et inimeste ükskõiksus oma väljanägemise vastu võib mõnikord tuju päris ära ajada. Ka tol dokumentaalfilmi "Viru. Vabaduse saatkond" esilinastusõhtul peomeeleolu ei tekkinudki. "Kõik olid nagu hallid rotid, kes liikusid mööda seinaääri. Tundus, et see üritus oli hea võimalus pärast tööd oma keha kinnitada, sest toimus meeletu õgimine. Seda pugimist ei unusta ma kunagi – mõne minutiga käis laualt nagu orkaan üle," naerab Saagim.

Hea küll, kui eestlased näevad pidulikul õhtul välja nagu kaltsakad, siis mismoodi riietuvad välismaa naised?

"Näiteks mõnel slaavlaste korraldatud üritusele oskavad daamid oma argirõivastuse ümber võluda õhturiietuseks. Lisada mõne aksessuaari või särtsakama jakikese ja ongi outfit olemas. Selles suhtes on eestlane ikka üks igavene loru," analüüsib Saagim. "Ma arvan, et asi on kultuuris. Vene Draamateatris käies olen ma märganud, et inimesed teevad teatrisse tulles ikka ettevalmistusi: selga on pandud kaunis õhtutualett, pähe on tehtud soeng. Sõnaga – neile on see pidulik sündmus. Eestlane läheb ikka oma kalossidega. Kultuuritus on selle nimi."

Saagim teab, et tüüpiliselt aetakse oma viitsimatus end glamuursemalt üles lüüa keeruliste aegade, stressi või ilma kaela. Samas loodab Saagim, et suvel ärkavad kaaskondlased taas ellu: "Võibolla tõesti on see kohutavalt pikk ja külm talv inimesi muserdanud. Just sellel aastal panin tähele, et ei viitsita enam pingutada."

Ei, sellest viitsimatusest enda eest hoolitseda Anu Saagim aru ei saa: "Ikkagi ei lähe ma pesemata pea, pooleldi maha koorunud küünelaki ja meigita pidulikule üritusele. See on ka ürituse korraldaja vastu ebaviisakas. Tema on vaeva näinud ja korraldanud, aga siis tuleb selline kaltsakate kari peole."

Kuna veatu pole ükski inimene, tunnistab Saagim, et temalgi on ette tulnud stiiliapse. "Olen oma riietusega üle pingutanud, aga ka kampsuni ning teksadega teatris käinud. Eks ikka juhtub, ega ma ole imeinimene," räägib bravuuritarina tuntud seltskonnadaam.

Saagim tunnistab, et tal on palju pidulikke riideid, mida sooviks korduvalt kanda, aga ta lihtsalt ei saa: "Tõeline daam ei lähe kaks korda ühe ja sama riietusega peole." Kui nüüd paljud arvavad, et Anu Saagim ostab endale meeletutes kogustes riideid kokku, siis nad eksivad.

"Moekunstnikud on nõus väikese tasu eest riideid ka laenutama," pajatab Saagim ja soovitab soojalt seda teenust kasutada, eriti siis, kui ees ootab stiiliõhtu. "Pole mõtet kohe poodi tormata, võib hoopis pöörduda mõne toreda moedisaineri poole – neid on meil Eestis jalaga segada."

Saagim pihib, et suurtel ostlemistuuridel ta enam ei käi. "Nüüd ostan mõne õhtukleidi, klassikalisi kostüüme ja aksessuaare, mille saab pärast kandmist vabalt paariks aastaks kappi visata," räägib Saagim. "Mõne aasta pärast võtan need taas välja ja kannan nagu täiesti uusi riideid."