Barbie’d moepüünel

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sten Lukas

Äsja rändasid Tallinna kaubamaja klaasvitriinide tagant Tartu mänguasjamuuseumisse Barbie-nukud, kel seljas Eesti moekunstnike loodud kleidid, kostüümid ja pesu. Nukukleidi-vaatemängu saab seal uudistada kogu suve.


Ligi paarkümmend Eesti moekunstnikku tähistas Barbie-nuku 50. sünnipäeva isemoodi, disainides talle uhkeid rõivaid. Sellest sündis näitus «Eesti moekunstnikud Barbie’le», mis ootab Tartu mänguasjamuuseumis nukukleidihuvilisi suve lõpuni. Sel moel annab igimoodne Barbie ka oma panuse tänapäevase Eesti moekunsti tutvustamisse.



Ilmakuulsal mänguasjal pole see aga sugugi esimene kord inspireerija olla: aegade jooksul on talle rõivaid kujundanud nii Gucci moemaja kui ka superdisainer John Galliano. 


Loomulikult kirjutas iga moekunstnik kleidi sisse oma käekirja, nii et kõik rõivakomplektid said äratuntavalt isikupärased. «Näitust vaadates võinuks nimesid juurde märkimata autori ära tunda,» tõdeb Hanna Korsar, kes samuti ilmakuulsale Barbie’le kleidi tegi.



Ega ju nukule ja inimesele riiete tegemine paljus erinegi, läbi mõelda tuleb asi ikka ühtemoodi, arutleb Korsar. Vaid mahud on teised, nõudes pisemat nõela ja rohkem käsitsiõmblemist. Seejuures saab mõni detail, mis inimese seljas näib imeväike, nuku seelikusabas võimendust ja mõjub märksa pöörasemalt.



Väikesed proportsioonid ehk olidki kunstnikele kõige suurem proovikivi. Nukule pesukomplekti kujundanud Tiiu Roosma oli algul väikseid nukujäsemeid vaadates päris nõutu. «Aga kui päkapikuproportsioonidega pisut harjuda, oleks nukule pesu isegi lihtsam teha kui inimesele,» kirjeldab ta kogemust ja lisab, et töö tekitas lõbusat elevust nii talle kui ka proffidest abilistele.



Xenia Jedomskihh püüdis oma algset, päris naisele joonistatud kleidiideed täpselt järgida, kuid miniatuursete detailide ja lõigete teostamine osutus kohati võimatuks. Samas andis nukule õmblemine võimaluse mängida suurte vormidega, vaevamata pead kangakulu pärast.



Barbie’le kleidi kudunud Maru sattus aga ettevõtmisest lausa plikalikku vaimustusse ja otsis üles oma vana kaltsukast ostetud kultusnuku: «Mul õnnestus isegi tema takused juuksed siidiseks kammida!» Kudumine ise oli väga lõbus ja kleit sai kiiresti valmis, tülikaks pisiasjaks osutuski vaid nuku napp mõõt. Mis Maru meelest hea – fantaasia sai lennata ja kleit hiigelsuure mullitava kapuutsi külge. Nukk ei vaidle ju moelooja ideele vastu isegi siis, kui oskab teha robotihäält.



Samas leiab Kristina Viirpalu, et nukule, vähemasti Barbie’le, on lihtsam riiet teha kui inimesele. «Tal on ideaalne figuur ja perfektne kehahoiak ning disainer peab varjama vaid liigendkohti. Pealegi suudab ta ka silmatorkava kleidi välja kanda, pelgamata teiste arvamust,» kiidab moekunstnik vabadust lasta fantaasial piiritult lennata.



Tiina Talumees toob nukule ja inimesele rõiva tegemist võrreldes samuti esile selle, et nukuke ei esita omapoolseid nõudmisi ja kleidi saab inimesele ebamugavana tunduvate detailidega üle kuhjata – Barbie ei pea ju kleidis istuma ega kõndima.



«Teisalt on päris keerukas tibatillukese keha peal edasi anda seda, mida tavaliselt pika modelli peal oled harjunud näitama,» tõdeb ta.


Arter esitleb näitusetöödest põgusat valikut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles