Annely Adermann flirdib kaameraga teadlikult

Pärast esimesi teleristseid lauljana konkursil «Kaks takti ette» tehti noorukesele Annely Labile ettepanek end püsivalt televisiooniga siduda.

Tänaseks on Annely proovinud saatejuhi, produtsendi, režissööri abi, avalike suhete juhi, ilmatüdruku ja nüüd ka uudisteankru rolli. Pärnumaalt pärit piigale, kelle lapsepõlv möödus suures osas Raeküla männiku suusa- ja jooksuradadel, oli see üsna ootamatu pakkumine.

Ent kui arvestada, et hiljem Pärnus koolis käies sai üliaktiivsest piigast valget vilenööri kandev pioneerimaleva nõukogu esimees, rajooni kolmas laskur ja esimene sidemees, usin rahvatantsija, koorilaulja, kooliteatri näitleja ja kunstiringi liige, polegi selles midagi erakordset.

Tundub, et tema elus on kõik otsekui iseenesest paika loksunud. Enam kui kümme aastat kestnud töö TV 3s, armastav abikaasa, poeg ja tütar. Ning oma pesa Lasnamäe tornmajas, kust õhtutundidel avaneb hunnitu vaade kanalis kihutavatele tuledesäras autodele, mille lähedal asub turg ja kust tööle jõuab minutitega.

See on vist geenides. Meie suguvõsa kokkusaamine pole kunagi vaikne istumine pika laua taga, vaid kohe algab loominguline isetegevus. Aetakse naljajuttu, lauldakse, tantsitakse... Viimasel kokkutulekul tõusis lihtsalt keegi püsti ja teatas, et nüüd läheb tantsuks ja alustab teine lauatiib! Lauatiib teatas, et nad ei ole veel vormis ja nad parem räägivad, kuidas tantsivad. Ja siis nad kirjeldasid, kuidas algab etendus, avanevad kardinad ja tantsutrupp tuleb lavale. Kõige keskel on tüdrukud, ääres poisid. Ja kuidas nad siis keerlevad...

Minagi esinesin juba väiksest peast. Ega ma arvanud, et see on edevus või midagi. Õppisin varakult lugema ja see oli vist viies sünnipäev, kui mul oli «Kevade» läbi loetud ja ootasime külalisi. Kui ema lauda kattis, panin väikese tabureti keset tuba ja hakkasin eeskava kokku panema. Mitte et keegi oleks mind selleks sundinud.

Mõtlesin, et võiks külalistele «Kevadest» naljakamaid kohti ette lugeda. Ma olen need nüüd uuesti üles otsinud, ja need on minu jaoks praegugi naljakad. Mis näitab, et kas olin lapsena väga hea huumorimeelega või on minu praegune huumor kahtlaselt lapsik.

Üks koht oli näiteks see, kuidas Lible läheb mööda kraavi nagu suur soomuslaev ja keegi, kas Toots või Arno, järgneb talle kui väike miinipaat. Minu meelest oli see väga naljakas. Või siis see, kuidas silgud uksepiitade külge löödi ning need sädelesid kuuvalguses nagu ilutulestik. Jube lõbus, eks! Loodan, et miskit oma huumorisoonest pärandan ka lastele. Mis siis, et see on kohati irooniline ja paljude jaoks üldse imelik.

Koolipsühholoog oli mulle soovitanud juurat, et see toob hästi sisse, ning laitis lavakasse proovimise maha. Ütles, et see on kõige halvem mõte, mis üldse olla saab. Mina aga katsetasin hoopis pedagoogikaülikooli ja kunstiõpetusse. Sellelt alalt tulin siiski poole pealt ära, kartsin, et kukun joonestamisega läbi, ning läksin algklasside õpetajaks. Ja see meeldis mulle väga. Sain lastega toredasti läbi ja kui praktikal olin, ei jõudnud pedagoogid ära oodata, millal tööle tulen.

Mul oli Pärnus klassiõde, kes «Kahe takti» saatesse minna tahtis, aga üksi ei julgenud. Me ei teadnud isegi, kus on telemaja! Aga leidsime selle ikkagi üles ja kuna katsed parasjagu käisid, otsustasin kaasa lüüa ja esitasin laulu «Me armastame ooperit». Paluti veel lisalugugi. Kuna žüriis istunud Antti Kammiste hakkas klaveril mängima «Mere pidu», siis laulsin kaasa: «Meri on, meri jääb, meri olema peab...»

Mõistan, miks mind saatesse valiti – samamoodi, kui nüüd näen tõsieluseriaalidesse valitavaid. Alati peab olema keegi, kes on natuke naljakas, imelik, tark, huvitav või andekas. Ja eks ma selle saate vürtsikaks muutsin legendaarse «Valentina tvistiga», mida soovitas Jüri Pihel. Võitsin vaatajate südamed nii loo kui «oskuslike» tantsusammudega. Vist jäin lõpuks eelviimaseks.

Pärast finaali kutsus Jüri Pihel mu kõrvale ja ütles, et sobiksid väga hästi telesse, kas tahaksid tulla. Aga minuga on nõnda, et kui keegi midagi otsustada palub, võin otsuse langetada kas väga kähku või võtab see ülearu kaua aega. Seekord ei tulnudki esmalt ei a-d ega o-d, kramp oli sees, aga lõpuks siiski hakkasin juhtima noortesaadet «N & P».

Olin rahul küll, jah. Grimm ja valgustus teevad ju imet. Tänaseks olen näoga, mis mulle ekraanilt vastu vaatab, ammu harjunud. Ma ju tean, milline välja näen. Ilmselt ma olen telegeeniline küll – sellest olen ma aru saanud. Ja ka fotogeeniline. Ja et ilmselt on mul ka häält, selle pärast ma enam ei pabista. Aga oleks ka õigel ajal mõistust ja tarkust, tuleks teksti ja juttu...

Kui keskkooli lõpetasin, olin küll üliaktiivne, aga ka väga tõsimeelne ja tagasihoidlik,  ning tunnetasin, et tuleb hakata enesekindlat suhtlemist harjutama. Et vabalt väljenduda ja käituda. Huvitaval moel ongi tänaseks õnnestunud seda väga palju harjutada (Annely on ka TV 3 avalike suhete juht – toim).

Ka saatejuht on rollis nagu näitleja. Ainus erinevus on see, et saatejuhina saad natuke olla ka sina ise. Ma ju näen, kui kaamera läheb käima, ja näen, kuidas inimene siis käitub, näen ka, kuidas ta käitub, kui kaamera töö lõpetab. Ja see pole üldsegi halb, see muutus ja rolliminek, meis kõigis on ometi mitu poolust.

Mullegi on ette heidetud, et alles olin ilmatüdruk, ja nüüd äkki uudistelugeja! Et justkui vastuolu. Aga ma olengi selline! Kõik inimesed on mitmetahulised ja see nad huvitavaks teebki. Samas on uudisteankruks olemine minu jaoks lihtsalt üks amet, kus loen uudiseid, sest mul on eeldused ja kogemused ja närv otse-eetris olla.

Ausalt öeldes isegi ehmatasin, kui esimestel eetripäevadel mind sedavõrd palju õnnitleti ja kallistati. Mõtlesin, et kas tõesti on see nii tähtis amet. Iseasi, kui saanuks presidendiks, et siis oleks telegramme ja ei tea mida saadetud, aga praegu? Olen kõigest saatejuht. Kuid järelikult ON see oluline.

Tänaseks olen käinud umbes kümme korda eetris ja tunnen end järjest paremini. Võiks ehk pisut pingevabamalt võtta ja lugemisel emotsiooni maha keerata, aga küll jõuab!

Seda heidetakse ette küll. Aga kas peaksin siis olema ankur-robot? Mulle meeldib väga Kadri Hinrikus «Aktuaalsest kaamerast», aga eesmärk pole ju teda dubleerida? Samuti Monika Tamla või Aarne Rannamäe – profid!

Oh, üldse need valikud... Mulle näiteks meeldib väga kududa. Kord avastasin, et see harrastus peegeldab mind ja mu otsuseid väga hästi. Näiteks hakkan mütsi kuduma. Muidugi mõtlen enne välja värvid ja mitu silma ma loon, et müts pähe mahuks.

Aga ma ei mõtle kunagi valmis kogu mustrit, sest see sünnib töö käigus. Ilmselt on ka töistes valikutes nii, et vaatan töö käigus, mis juhtub. Kui ankru kohta pakuti, siis mõtlesingi, et las läheb nagu läheb.

Elu on imelik. Ju siis oli selleks hetk küps. TV 3s on ju igasuguseid aegu olnud... Ning on mulle ka seetõttu palju kõiksugu pakkumisi tehtud. Igast kanalist, igasuguseid huvitavaid. Ja paar korda on isegi olnud kiusatus, et äkki läheks.  Aga miski hoiab mind TV 3s kinni.

Oleks. Kuid mina näiteks saatusesse ei usu. Ei usu, et  kõik on ette määratud. Olen veendunud, et inimene ise muudab elus palju. See on nagu kudumine – ise lood mustreid. Ise vaatad, kuidas kulged.

Halva tujuga ei saagi kududa. Halva tujuga mängin pilli või loen raamatuid. Mis sest, et need on läbi loetud. Kui olin väike, armastasin Lutsu «Vaadeldes rändavaid pilvi». See oli nii kurb! Või siis «Tuulest viidud» või «Onu Tomi onnike». Samamoodi nutsin lahinal ja läks kergemaks. Raamatud aitavad alati. No näiteks – kui tahaks muiata, võtan Tšehhovi novellid või Gailiti «Nipernaadi».

Olen hingelt paduromantik ja arvatavasti sai see alguse vanaema antud eestiaegsetest ajakirjadest, mida tüdrukuna lugesin – Maret, Eesti Naine, Vallatu Magasin, Huvitav Žurnaal. Igasugu pikad armastusjutud, nõuanded, kuidas elus hakkama saada...

Lihtsas ja naiivses kõnepruugis, aga lapsele oli see arusaadav ja vast sellest jäigi mulje, et elu ongi sama ilus nagu Pärnu rannas suvekuninganna valimine ja Valgre laulude kuulamine, bikiinide kudumine, ise leiva-saia küpsetamine... See mall on mulle sisse jäänud jah, et romantikata ei saa ja naine peab olema Naine. Seepärast mulle 20ndad ja 30ndad meeldivadki.

Täpselt. Ja tunnen end kõige paremini just nn vanas stiilis. Teksapükse mul vist polegi... või ikka üks paar on. Mulle meeldib kleitidega käia. Ja kübaraid proovides lausa sulan! Ning prantsuse keelt tahaksin õppida, sest see kostab nii romantiline! Ilmselgelt vaimustab mind elu, mil pole kohta tänapäeva tempokas maailmas. Ja ometi – kõigest hoolimata – olen enda jaoks sellise maailma loonud!

Alustaks sellest, et mehele ei meeldi üldse, et olen avaliku elu tegelane. Aga paraku ta armus enne, kui asjade tegelik seis pärale jõudis.

Ta armastab öelda, et on tavaline inimene. Ja ka mina üritan tavaline inimene olla. Aga kui läheme linna peale või teatrisse, siis minu puhul see ei toimi. Ise ei saagi sellest tavaliselt aru, aga mees ikka sosistab, et kuule, keegi jälle vaatab.

Ja ega ma teda vägisi pole ka seltskonnaüritustele surunud. Kuna ma tavaliselt ei kuuluta, kui minust kuskil väljaandes miskit avaldatakse, siis saab ta nendest lugudest enamasti töökaaslaste käest teada. Kodus on muustki rääkida. Oleme juba 13 aastat abielus, enne seda ka paar aastat kurameerinud.

Tänapäeval jah, aga eks meil ole igasuguseid aegu olnud. Samas on kerge koos elada, kui lihtsalt eladki koos. Lahutused ongi ju osalt tingitud teadmisest, et kui ei meeldi, võid ära minna. Kui aga oled võtnud pähe, et eladki koos elu lõpuni, suhtud abielusse teisiti.

Kui südamest tahad, siis eladki, ja mingeid nippe pole vaja. Armastate ja austate teineteist ja jäätegi kokku. Ning kindlasti on ka lahkarvamusi vaja, et edasi minna ja asju arutada. Pole mõistlik pärast esimest tüli kohe laiali joosta.

On. Aga ma olen ka seda meelt, et kui inimesed tõesti ei sobi kokku, siis mingu parem lahku, kui et vintsklevad laste pärast või mõtlevad muid vabandusi välja. 

Üldiselt olen aga väga avatud ja tean, et tõekspidamised võivad muutuda. Vahepeal käisid meie ukse taga Jehoova tunnistajad.

Jaa, olen ju uudishimulik! Olen käinud kirikutes, loengutes, feng-shui’s, joogas, uurisin geobioloogiat ja astroloogiat ning Jehoova tunnistajatega, kellest üks on ka mu õmblejanna, olen suur sõber. Uurisin nendega koos tükk aega piiblit, kuni selgus, et ma ei võtvat vedu. Et olen küll hea kuulaja ja õpin, aga asja ei saa. Rahva Raamatu poeski põikan alati ka tagaruumi, kus tarkuseraamatud reas. 

Näed, loomad kasvatavad pojad üles, õpetavad neile kõik eluks vajaliku ära ja lasevad siis vabaks – ja pojad saavad hakkama! Oskaks ise ka sedaviisi... Aga ei oska veel. Ma pole oma lapsi väga hellitanud, kohati olen olnud neetult nõudlik ja samas jälle liigagi lõbus. Vahel ütlevad, et mida ma naljatan kogu aeg. Just tüdruk ütleb, et ma ei tundu üldse selline, nagu teised emad. Aga jah, temaga on meil juba tekkinud väikesed erimeelsused. Las nad siis tekivad. Olen isegi lubanud, et kui vingun ta kallal liiga palju, siis tuleb mulle märkus teha. Ja ta ongi teinud.

Tütres rohkem kui pojas. Olen nagu temagi esialgu vaikne, tagasihoidlik, kõrvaltvaataja ja mingil hetkel, kodunedes, muutun ootamatult söakaks. Miina tahab kangesti näitlejaks saada, eriti pärast seda, kui avastas, et tal on Evelin Pangega samal päeval sünnipäev.

Mart on mul aga suur naljamees. Üldse on kihvt lapsi vaadata – sa ju sünnitad nad ja siis näed, kuidas ja milliseks nad kasvavad. Vahel vaatad neid nagu ilmaimesid, et minu lapsed, üks selline, teine teistsugune, hakkajad ja kihvtid – uskumatu! Vahel kadestan, et miks minul selliseid iseloomuomadusi pole nagu neil.

Kiiret kohanemisvõimet. Nad on paindlikud, harjuvad kiiresti, võtavad omaks. Vast on selle taga arvutiühiskond või mina ei tea. Ja nad oskavad ennast väljendada, mida mina omal ajal ei mõistnud. Nad teavad, mida tahavad, ja see hirmutab natuke.

Tüdruk näiteks läks minu teadmata kunstiringi, kuni mulle tuli arve, et olen võlglane. Ja nüüd oli poisiga nali – ütles, et peab paluma jumalat, et muusikakooli ja koorilaulu katsetel läbi põruks, aga ei põrunudki!

Samas olen ma loobunud ennast kellegagi võrdlemast. On õnn, et kõik on nagu on ja et mul on olnud taipu pere luua.

Enne esimese lapse sündi pidin kaaluma ühe väga vinge telepakkumise ja kodu vahel, tagantjärele mõtlen, et küll ikka otsustasin targasti, et valisin kodu. Võin praegu öelda, et olen tänulik selle eest, et mul on olemas kõik, kõik ja enamgi veel! Usun, et hakkan juba avastama, kuidas olla õnnelik ja tasakaalus ning kuidas kududa oma elu mustrisse nii äikest kui päikest.

Sündinud 3. veebruaril 1974 Pärnus

Lõpetanud 1992 Lydia Koidula nimelise Pärnu II keskkooli, 2000. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli algõpetuse ja haridusnõuniku erialal

1993 tegutsenud saatejuhina ETV saates «N & P»

1994 liitus EVTVga, uudistesaate reporter, reklaamitoimetaja assistent, saatepäeva diktor

1996 liitus TV 3ga, kus olnud muu hulgas saadete «Hei hopsti!», «Tähtede laul», «Arstisaade», «Linnauudised» jt juht.

TV 3 ilmatüdruk 1997–2000 ja 2006–2009

TV 3 avalike suhete juht aastast 2004, uudisteankur aastast 2009

Abielus Tarmo Adermanniga, kasvatab tütar Miinat (12) ja poeg Marti (8)

Annely iseloomustamiseks jääb positiivsetest ülivõrretest puudu. Kõige silmatorkavam on just tema heatujulisus ja sõbralikkus. Tõsi, vahel on juhtunud, et Annely on kurb, aga oma muredega ta küll kedagi ei koorma.

Ja seda ei saa tegelikult mainidagi, sest temaga on lihtsalt rõõm suhelda. Kõik Annelyga kokku puutunud inimesed tahaksid temaga veel ja veel kohtuda ja aega veeta. Ta oskab mõelda teiste peale, olgu see siis väike kingitus, luulerida või kaart. Hämmastav! Ja ta on väga vilka mõtlemise ja tegutsemisega. Uudisteankru töö sobib talle.

Lisaks tean, et tegemist on väga hea perenaise ja emaga.