Koolikiusamise kaheksa ohumärki

* Passiivsus

Esimese asjana kaotab laps igasuguse initsiatiivi ja tegutsemistahte. Lapsel, keda pidevalt kiusatakse, kujuneb välja madal enesehinnang ning ta reageerib kõigele passiivusega.

* Madal enesehinnang

Kas lapse kõnelemise või liikumise viis on muutunud? Muutunud kehakeel, vaikimine, silmsideme vältimine ja endasse sulgumine annavad märku madalast enesehinnangust.

* Usaldamatus teiste suhtes

Kui laps on klassikaaslastes pettunud, on tal raske usaldada ka teisi lähedalseisvaid inimesi. Kui ta peab koolis kuulma, et on inetu ja juhmakas, siis ei usu ta, kui ema kodus vastupidist kinnitab. Pigem võib ta headele sõnadele reageerida viha ja umbusuga.

* Hoiab omaette

Kui laps on koolis sageli üksi, võib see olla märk, et teda ei lubata teiste seltskonda.

* Muutunud iseloom

See võib väljenduda mitmeti. Laps võib muutuda vaiksemaks, kuid ka vastupidi. Laps võib hakata koolinarriks olemist kodus agressiivusega välja näitama.

* Popitegemine

Pidevad puudumised ja nn õppepäevad annavad märku vastumeelsusest kooli suhtes, mille üheks põhjuseks võib olla kiusamine.

* Psühhosomaatilised haigused

Laps võib kaevata kõhuvalu või peavalu, et kooliminekust pääseda.

* Enesehävitamine

Laps vigastab end või paneb end meelega ohtlikesse olukordadesse. See ei pea alati olema äärmuslik, nagu näiteks enda lõikumine, vaid laps võib ka lihtsalt asju lõhkuda või hävitava sisuga pilte joonistada.

Mida lapsevanem teha saab?

Kõige olulisem on lapsega rääkida. Kindlasti ei tasuks esitada liiga otseseid küsimusi, nagu: Kas sind kiusatakse? Kas sul sõpru ei olegi? Sarnased küsimused sunnivad last endasse tõmbuma, sest oma emale ja isale on kiusamist raske üles tunnistada.

Last võiks püüda avada kaudsete küsimustega. Näiteks: Kas kõigil on koolis lõbus? Kas kõik saavad tegemistes kaasa lüüa?

Kui laps on juba rääkinud, mis koolis toimub, peab vanem eelkõige rahulikuks jääma. Tugevad emotsioonid siin kasuks ei tule. Lapsel on vaja turvalist täiskasvanut, kellega saab rääkida, kes last tõsiselt võtab, kuid kes säilitab kontrolli iseenda tunnete üle.

Lapsega tuleb suhelda ning temaga koos arutada, mida edaspidi ette saaks võtta. Lapsele ei tasu anda lubadust, et kiusamisest kellelegi ei räägita, isegi kui laps seda nõuab. Talle tuleb selgeks teha, et kiusamise lõpetamiseks on vaja edasi minna. Oluline on last asjadega kursis hoida.

Kuidas edasi käituda?

1. Vestle koolipersonaliga, kontrolli fakte.

2. Lepi kokku kohtumine kooliga / õpetajaga, et juhtunust täpsemalt rääkida.

3. Koolil on kohustus välja pakkuda omapoolsed lahendused, mida teha selleks, et kiusamine lõppeks.

4. Aita lapsel ohvri rollist välja pääseda ning toeta last enese eest seismisel. Olukorda saab muuta, alati on lootust.

5. Ära kunagi alla anna. Kui vaja, otsi abi spetsialistidelt.