Online-intervjuu: vastas inimeste otsija

«Sind otsides» on Margit Kilumetsa ja Vahur Kersna juhitav uus ETV saatesari, mis viib kokku aegade voolus üksteisest eemale kandunud lähedased inimesed.

Liigu viimase hetkel vastatud küsimuse juurde

Mitut inimest teil saate tegemise ajal otsida paluti ja mitu juhtumit te
ette võtsite? Palju neist õnnestus ja kui palju liiva jooksis?
Lähedase inimese otsimise soovist on andnud meile teada ligi 300 inimest. Suurusjärgus 50 lugu valisime välja, millega oleme tööd teinud ja püüdnud lahendust leida. Neist kuskil 20 lugu on moel või teisel lahendatud, mis tähendab, et oleme otsitava kas juba leidnud või talle väga lähedal. On olnud ka selliseid lugusid, kus peame tunnistama, et otsitavat leida polegi enam võimalik.

Mis see otsimine ERRile maksma läks?
Ülevoolavad tunded, lootus ja ootus, pettumus ja uuesti alustamine, unetud ööd, ärevad hetked ja leidmise rõõm, mis võib hinge kinni lüüa - seda kõike on võimatu materiaalsel skaalal mõõta. Otsimisel ja veel enam leidmisel ei ole hinda.

Kas mõni juhtum, mida teil lahendada paluti, oli näiteks politseis/miilitsas lahenduseta jäänud? Kas te mõne sellise juhtumi suutsite lahendada?
Üks lugu oli tõesti selline, kus lähedased tunnistasid, et nad on oma pereliiget palunud otsida ka politseil, kuid seni on kõik otsimised jooksnud liiva. Sellel on erinevad põhjused. Keegi ei ole kõikvõimas, aga mõnikord peab rutiinse otsimise kõrval olema lihtsalt ka veidikene õnne.

Olen kaotanud oma bioloogilise isa «jäljed». Mida saan teha, et teda leida? Emal puuduvad tema kohta igasugused andmed minu beebipõlvest peale, kui nad lahutatud said. Kohalik andmebaas sellist inimest välja ei anna, surnud ei tohiks olla. Ühesõnaga mida edasi?
Saan aru, et andmete puudumine isa kohta tähendab seda, et ema ei tea, kus ta elab või kus liigub. Loodan, et isa nimi ja sünniaeg on teil olemas? Enne sinu isa puudutava loo asjaolude täpsustamist on kahjuks raske konkreetset nõu anda.

Teatavasti olete te Tervisekaitseinspektiooni pressiesindaja. Kuidas suudate kahel kohal hästi töötada? Avalikus sektoris töötamine seab teatavasti piirangud muuks tööks.
Jah, tõesti, põhitöökoht on mul Tervisekaitseinspektsioonis, kus on äärmiselt meeldivad ja sõbralikud, oma ala põhjalikult tundvad inimesed. Mul on väga toredad kolleegid, kellelt ma saan toetust ka inimeste otsimisel. Muu hulgas õnnestus leida neist ühele üles sõber Usbeki avarustest, kellega tal oli side katkenud 20 aastat tagasi. Rõõm liidab ja annab jõudu mägede liigutamiseks.

Kas otsisite ainult saatetiimiga või kasutasite ka jõustruktuuride (politsei, piirivalve, miilits) abi? Millised olid kõige raskemad bürokraatlikud tõrked otsimisel?
Jõustruktuuride abi pole vaja läinud. Erinevate ametkondadega oleme küll koostööd teinud, kas või selleks, et mitte igakord ise jalgratast leiutada. Ma ei saa öelda, et oleksime otseselt bürokraatia otsa komistanud, pigem vastupidi, olen kohanud äärmiselt suurt mõistmist ja valmisolekut inimeste aitamiseks.

Milline lugu teile isiklikult kõige enam hinge läks, nii neist, mis said lahendatud kui neist mis lahendamata jäid?
Kõik lood on erilised, neid lugedes või kuulates tahaks kohe söösta lahendust otsima ja teinekord on elu poolt osaks saanud ülekohut raske mõista. Kõige rohkem lähevad hinge hingest tulevad lood. Nende hulgas on õnneks juba lahendatud lugusid, millele televaatajad saavad hakata laupäeva õhtuti kaasa elama, aga kahjuks ka lugusid mida kannan ikka veel endaga kaasas 24 tundi ööpäevas.

Olen kuulnud, et venelaste saatel on sadu vabatahtlikke üle maailma, kes neid otsingutel abistavad. Kas teil ka? Ja keda ning mis tingimustel võtate kampa?
Üksi otsida oleks tõesti keeruline. Ka meil on inimesi, kellega saame arutada ja mõelda, kust oleks mõistlik edasi otsida või mida veel annaks teha, et otsitavani jõuda. Samas tuleb arvestada, et kõik meile räägitud või saadetud lood on inimest lähedalt puudtavad ja sisaldavad palju isikuandmeid. Neid pole võimalik nagu põhku mööda maad laotada. Meid on usaldatud ja seda usaldust ei tohi kuritarvitada. See on esimene kriteerium.

Mul on andmeid, et minu poolõde on tõenäoliselt kusagil Saksamaal. Ma tean tema eesnime ja ka piirkonda, kuhu ta omal ajal läks. Mida te soovitate? Kuidas alustada otsimist?
Saksamaalt otsimiseks vajate kindlasti veidi rohkem andmeid. Ainult eesnimest ja piirkonnast nii suure riigi puhul ei piisa. Mida rohkem andmeid, seda suurem on tõenäosus leida. ees-, perekonna- ja isa nimi, täpne sünniaeg, mõni teadaolevast elukohast või mis tahes detail lisaks suurendab lootust. Kui tahate midagi täpsustada, siis kirjutage saatele sindotsides@err.ee. Otsime koos.

Kuidas sobivad omavahel «Sind otsides» saatejuhid Vahur Kersna ja Margit Kilumets? Kas nende lähenemine teemadele, saates osalejate lugudele on sarnane või erinev? Või teisiti öeldes - kas saated tulevad eri näoga, kui võrrelda saatejuhtide tööd?
Kas te olete kunagi juhtunud nägema saatejuhte, kes teevad midagi täpselt ühte moodi? Igal inimesel on oma käekiri ja oma lähenemise viis. Usun, et see muudab vaataja jaoks põnevaks ka meie saatesarja. Üks on kindel - mõlema saatejuhi eesmärgiks on viia oma vahel kokku otsijad ja otsitavad. Kuidas nad selleni jõuavad, näete laupäeva õhtuti kell 20.00 ETV ekraanil.

Kas tegemist ei ole eetilise probleemiga? Ma mõtlen seda, et telekanal kasutab inimesi ja nende sügavaid ja isiklikke emotsioone vaatajate võitmiseks. Ma saan aru, et inimene ise võib ju sellise vahetuskaubaga nõus olla, kuidas ta saakski teisiti otsustada. Samas telekanal, iseäranis ERR peaks asjasse natuke teisiti suhtuma.
Jah, see on teema, millega ma igapäevaselt kokku puutun. Näiteks on meiega võtnud ühendust inimesed, kes on andnud teada, et neid võidakse otsida ja kui see nii juhtub, siis nad ei taha olla leitavad. Arvestame. Samas läks mulle väga korda üks lugu, kus 30-aastane poeg palus abi oma isa leidmisel, kelle jälgi ta oli seni tulutult ajanud. Poja soov oli tagasihoidlik - vaadata korraks otsa oma päris isale. Isa ei tahtnud alguses sellest loost midagi teada, aga aeg läks... Ühel päeval sain telefonikõne, kus helistajaks oli isa. Tal oli kaks tundi aega oma täiskasvanud pojaga kohtumiseks. Need kaks meest said kokku, saadet ei saanud, aga sild on loodud.

Minu sõbranna kohtus 33-aastaselt oma isaga ja nad ei jäänud suhtlema. Mida tuleks arvestada, kui kohtuvad inimesed, kes on kandnud pikalt hinges solvumist. Kuidas sellest üle saada, et suhted jääks püsima?
Solvumistunne tuleb maha jätta. Vaadake meie esimest saadet. Isal ja pojal oleks kuhjaga põhjust olla teineteise peale solvunud, aga see tunne ei oleks neid kunagi kokku viinud. Kui sa tahad, et teine sind austaks, pead suutma ise samaga vastata. Elud ja saatused on erinevad. Andke andeks oma isadele, isadel palun mõista oma laste igatsust..

Ega te kõikide lugudega niikuinii ei jõua tegeleda. Millised on need kriteeriumid, millele mu otsimine peaks vastama, et te üldse seda uurida võtaksite? Ja mille järgi valite lood eetrisse? Ja kui lugu telekasse ei kõlba, kas te siis üldse seda uurida võtate?
Kui sajad inimesed ei ole suutnud leida aastakümnete jooksul oma lähedasi, siis ei saa meiegi lubada, et suudame kõiki aidata, kuigi hinges tahaks. Meie esmaseks kriteeriumiks on lugu ise. Telesaade tahaks tuua vaatajani otsija ja otsitava leidmise rõõmu. Neid lugusid, millega tegeleme, on kordades rohkem kui neid, mis teleekraanile jõuavad. Kunagi ei tea ju ette, mis tulemuseni jõuad. Aga kui tulemus olemas, siis on see suur võit, isegi siis, kui vaatajad sellest osa ei saa.

Kui paljude lugude puhul üks pool ei taha teisega kohtuda ja seetõttu jääb ka lugu ära?
Need on olnud meie senise praktika harvad erandid, aga neid on olnud. Ise usun, et oleme jõudnud ka sel juhul sammukese kaugemale. Elu on näidanud, et teinekord vajab inimene lihtsalt rohkem järelemõtlemiseks aega. Talle jääb meie kontakt, kust ta saab ümbermõtlemise korral alati ise teise poolega ühendust võtta.

Kuidas alustada inimese otsimist, kes tõenäoliselt läks kaduma Tšehhi põrgus, kuhu arhiividesse võiks pöörduda või kelle poole ja kui tõenäoline on veel selle inimese kohta mingit infot leida?
Soovitan pöörduda selle küsimusega Eesti Punase Risti poole, Tallinnas Eha 8, nad oskavad kindlasti teid edasi aidata.

Kuidas leida oma pärisema, kui olen lapsendatud, kustkohast peaks alustama või millise asutuse poole esmalt pöörduma?
Pöörduga elukohajärgse perekonnaseisu ameti poole, kust saate küsida oma sünniakti, milles on kirjas andmed ka teie päris ema kohta. Edasi hakkate juba tegutsema vastavalt neile andmetele.

Millised on olnud kõige huvitavamad leiud?
Kõige müstilisemad leidmised on olnud sellised, mille võimalikkusesse keegi ei usu. Osad neist jõuavad varsti ekraanile, osad on töös. Nende lugude puhul on sisse kodeeritud leidmise võimatus, aga miski ime läbi on see ikkagi osutunud võimalikuks. Seletada neid on raske. Meid on saatnud kas õnn või on lihtsalt juhtunud ime.

Mina tahaks leida üht lähedast inimest Soomest. Kas ma võiksin pöörduda Soome sarnase saate poole? On neil mõni selleteemaline kodulehekülg? Kus riikides veel sellist saadet tehakse?
Te võite pöörduda Soome sarnase saate poole, aga võite ühendust võtta ka meiega. Otsime koos!

Saatsin saatele ka meili, et saaksin õpetust, kust alustada sõja lõpus vangilaagrisse sattunud isa otsinguid, kas vastate mingis saates kõigile sellistele kirjadele või ei jõuagi te üldse kõigile vastata?
Hetkel pole minuni mingit vastust jõudnud.
Soovitan teil samuti pöörduda Eesti Punase Risti poole. Paljud on heitunud, kui lugu on omal ajal jäänud lahendamata. Ajad on muutunud, julgustan kõiki II Maailmasõja lahendamata lugudega inimesi uuesti Punaselt Ristilt abi paluma.

Milliseid abivahendeid kasutate inimeste otsimisel?
Peamised abivahendid on telefon ja arvuti ja muidugi mõistvad inimesed.

Suur tänu, et leidsite aega lugejate küsimustele vastata!
Tänud lugejatele. Koos on kindlam!

Liigu esimese küsimuse juurde