USA Chicago ülikooli psühholoogi sõnul saab üksindustunde levimist võrrelda viirushaiguse levimisega.
Üksindus levib nagu viirushaigus?
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
2. detsember 2009, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurija selgitas, et kui viirushaigusi antakse edasi näiteks kätlemise teel, siis üksildustunne võib tekkida suhtumise edasiandmise tulemusena, kirjutab LiveScience.
«Üksildane inimene võib käivitada oma negatiivse ellusuhtumisega terve sündmusteahela, tehes kärbsest elevandi. Üksildane inimene tõmbub endasse ja hakkab oma suhtumise tõttu sõpru kaotama. Ta sõpraderingis olnud isikud võivad omakorda sõbra kaotusest masenduda ning samuti end üksinda tunda,» selgitas psühholoog John Cacioppo.
Ta jätkas, et selliste inimeste sotsiaalsed kontaktid vähenevad ning nad jäävad sotsiaalsete gruppide äärealadele.
«Negatiivse ellusuhtumise tõttu näeb üksiklane nii inimesi kui ka keskkonda vaenulikuna. See on surnud ring – negatiivse ellusuhtumisega tõrjutakse inimesi eemale, see omakorda süvendab üksindustunnet,» selgitas uurija.
Cacioppo arvates ei ole üksindustunde puhul tegemist iseloomuomadusega, vaid pigem meenutab see näljatunnet, mida ei saa kustutada.
«Inimene on sotsiaalne olend, ta vajab kaaslasi, suhtlemist ja kontakte. Üksindust on see kui ollakse küll suhtlemisnäljas, kuid kardetakse kontakte luua,» lausus psühholoog.
Üksinduseuuringus osales 5000 inimeste, keda jälgiti kümne aasta jooksul. Katsealustelt küsiti ka kas neil esineb depressiooni, masendust ning üksindustunnet.
Igal nädalal paluti katsealustel täita küsimustik eelmise nädala kohta ning märkida skaalal 0 – 7 kui üksikuna nad end tundsid.
Uuring näitas, et isiku üksindustunne ei sõltu ainult ta sõbra üksindustundest, vaid veel mitme teise lähikonda kuuluva isiku üksindusest.
Katsealused tundsid end 52 protsendi ulatuses üksikuna kui nende kõige lähem inimene end üksikuna tundis. Kui üksikuna tundis end mõni kaugemal asuv, kuid samasse pere-või suhtlusgruppi kuuluja, siis tunti end 25 protsendi ulatuses üksikuna.
Asja juures ei mänginud rolli pere- või suhtluskonna liikmete arv.
Üksindust seostatakse mitmete vaimse ja füüsilise tervise probleemidega.
«Ühiskonnale on kasulik rohkem inimesi «perifeeriast» tavapäraste inimkontaktide juurde tagasi tuuakse. Inimkontaktid mängivad tähtsat abistavat rolli ning takistavad ühiskonnal laguneda,» nentis Cacioppo.