«Sind otsides» sai hakkama võimatuga

Lugu algas sedavõrd traagiliselt, et hullemat on raske ette kujutada.  Kui pere neljast lapsest vanim, Evi, koolist koju jõudis, oli võõrasisa nende ema vaeseomaks peksnud. «Selle eest, et koer pääses aedikusse ja ühe jänese maha murdis,» meenutas toona kuueaastane Sirje. Mõned tunnid hiljem ema suri.

Evi võõrasisa ja teiste laste isa pandi 15 aastaks vangi, 13-aastane Evi, seitsmene Jaanus ja kuuene Sirje sattusid kõik erinevatesse lastekodudesse. Juta kadus neil silmist. Laste tädi kinnitusel andis ta kaheksakuuse Juta üle võõrastele inimestele Paldiski raudteejaamas.

«Mitte hetkekski ei jätnud ma lootust pere uuesti kokku saada,» ütles Evi, kes võttis täisealiseks saades kohe venna ja õe enda juurde. «Muretsesin neile töö, elasime 18-ruutmeetrises ühiselamutoas koos minu abikaasa ja vastsündinud lapsega ja saime hakkama!»

Tänaseks on kõigil oma pere ja lapsed. Kuid kõik need aastad on nad üritanud leida noorimat õde, Jutat. «Käisin ametiasutustes küsimas, kuid mulle öeldi, et ta on lapsendatud ja mingeid andmeid mitte kellelegi tema kohta ei väljastata,» meenutas Evi.

«Olen tuhandeid kordi rongis sõites või tänaval selles vanuses naisi vaadanud ja mõelnud, äkki tema ongi Juta,» võttis Sirje kokku õdesid ja venda aastaid saatnud igatsuse.
«See on nii nagu oleks üks osa hingest puudu,» tunnistas Evi.

«Evi, Sirje ja Jaanus,» ütles saatejuht Vahur Kersna, pärast seda, kui oli ära kuulanud kolmiku tõdemuse, et mida aeg edasi, seda väiksemaks jääb nende lootus kunagi õega kohtuda. «Me leidsime Juta!»

Saatemeeskond leidis vahepeal Oksanaks saanud Juta Venemaalt, Tuulast 300 km kaugusel asuvast Bolota külast. Juta-Oksana lapsendati 35 aastat tagasi Paldiskisse, allveelaevniku perre.