Suvenostalgia

Rannas tuli varakult minna ka söögiputka järjekorda. Esimesed said heal päeval isegi viinerit. Muna, juustusaia ja Kellukest sai alati. No juhul kui oli otsas, siis ei saanud ka. Kelluke tuli kaevata märja liiva alla, või siis viia vette. Avaja pidi kindlasti kaasas olema. Ja see väike ümar Orto kreem...Mäletate? Mulle hirmsasti meeldis kogu see krempel, mis rannaskäiguga kaasnes.

Oma lastele pole ma selliseid lahedaid rannaelamusi pakkunud. Ma lihtsalt ei armasta siin Eestis rannas käia. Mujal maailmas küll, aga ka täpselt senikaua, kui rand muutub jälle Pirita-bussiks.

Teine äge päevitamisviis, ka ülipopulaarne, oli korrusmajade katustel. Täitsa jube! Sellest ei ole ma oma lastele isegi rääkinud! Ja ei räägi ka. Kuidagi, mingi nipiga sai liftiruumi kaudu katusele, lina tõrvapapile maha ja päike võttis. Õudne, kananahk tuleb peale!

Nüüd tarisin ma ka enda kodus neljanda korruse päevitamisrõdule lamamistoolid, et oleks nagu päikesele lähemal...Aga lastega on maadligi ikka kuidagi kindlam. Ehk veedan ma seal üleval rohkem aega siis, kui lapsed suuremad.

Ilumaailm.ee küsitlusest selgus, et enamus lugejaid eelistab siiski rannamõnusid. Peaaegu sama paljud vastajatest on «pruuni kähkuka» poolt. Need on siis need naised, kellel kas pole aega või viitsimist päris päikese käes lebotada. Kümme korda kümme minutit solaariumis tagab ilusa pruuni jume. Rõdud ja linnapargid said vähem hääli.

Tegelikult on ju ükskõik kus jumet juurde saada, arvab kirjutaja, kuid lisab, et kui neil poleks kodus kunagi sellist rannatraditsiooni olnud, poleks ta sellel teemal ka sõna võtnud.

Seega, tegelikult on sellised pisiasjad väikestele inimestele olulised ja meeldejäävad, aga meile suurtele ei tule see tihti pähegi. Rohkem traditsioone, lastevanemad!