Andres Maimiku aprilliteesid Sõpruse kino avamise puhul

Kino ei ole helendav ekraan, millel voolavad läbi liikuvad pildid. Kino on koht kuhu minna, kino on aeg, mis võtta. Kino ei ole filmide projitseerimiseks eraldatud pind kusagil anonüümses kaubandusterminalis. Kino vajab arhitektuuri, vajab sambaid ja hämarad galeriisid, punast vaipa ja kassikulda. Sinna leiab eksimata tee isegi purjus kriitik Sulev Teinemaa.

Kino pole argipäeva lõpetus, kino olgu elust suurem sündmus. Liiga palju on meie umber väikeseid ekraane, liiga palju lukuaugust piidlemist, liiga palju youtube'i ja downloadi. Me tahame jälle tunda hõbeda maitset tselluloidil, tunda magusat erutust, kui saalis on tuled kustunud ja projektor juba suriseb, ent algustiitrid pole veel alanud. Kinosõber tahab istuda esimeses reas ja ahmida sisse sigaretisuitsu, mis väljub Marlene Dietrichi paokil suust või Humprey Bogarti hammaste vahelt. Suurel ekraanil on kõik üleelusuurune - tunded, roimad, naer, melanhoolia. Kui kino raputab paigast kasvõi ühe südame, siis järelikult on teda vaja.

Kino on kommunikatsioon. Me tahame tunda kollektiivseid eufooriapuhanguid ning nutta üksteise õlal. Küllalt on põrnitsetud läptopi ükskõikset screensaverit. Me tahame pärast filmi istuda hommikuni ning kunsti pärast kaklema minna. Me tahame joobuda ja unustada ja avastada ja tunnetada. Tsiteerides pornofilmi režissööri Jack Hornerit kultusteoses Boogie Nights: «Ma tahan ükskord teha sellist kino, mis imeks sind nii endasse, et sa vaatad selle lõpuni ka siis, kui oled paugu lahti tagunud». Puhas muusika.

Kino pole mitte sotsiaalse tellimuse täitmine, üks tarbimisartikkel paljude seast, kus ainumäärav on läbimüük ja turundus. Kino on kirg. Kino on vajadus. Kino on Sõprus.