Päris Saagim

Sa oled elanud poole oma elust nii, et igal inimesel on sinu kohta oma arvamus, hinnang, teadmine. Sinu kohta võidakse rääkida mida tahes, mõnuga haiget teha, sest – sa oled ju Anu Saagim, sa kannatad kõik ära! Ühel hetkel avaneb võimalus testida iseenda tugevust, ja mis veelgi tähtsam, avaneb võimalus näidata oma vaenlastele, milline on «päris Anu Saagim».

Selleks pole vaja teha midagi muud, kui minna sisuliselt vanglasse. Lootusrikka plaaniga, et ehk kolmeks nädalaks, kuid sellest kujuneb kuue nädala pikkune puuris elamine.

Kui Saagimile tehti sel kevadel ettepanek osaleda maailmas ülimalt tuntud ja populaarses «Big Brotheri» («Suur Vend») saateformaadis, Soome projektis, kuhu olid kutsutud ainult kuulsused, olid just Soome sõbrad need, kes soovitasid tal saates osaleda. «Mine! Näita ennast!»

Ööpäev enne saate algust olid kõik osalejad hotellitoas karantiinis. Neid küsitleti, testiti, viidi läbi psühhiaatriline kontroll. Saagimi puhul psühhiaater ehmus: midagi on valesti... Ei ole hirme, närvilisust, paanikat, küsimusi. «Sest ma olin valmis. Kui olen otsuse langetanud, siis mis seal enam ohkida! Tuleb minna, kogu moos.»

Kõigi 12 saates osaleja kõrvale seati selleks ajaks valvur juhuks, kui keegi peaks ümber mõtlema, aknast välja hüppama ja põgenema. See mõte käis ka Saagimil paar korda peast läbi. Kuid uksed olid suletud ja ühel hetkel oledki justkui valge hiir laboratooriumis, peegelseintega ruumis, 24 tundi kaamerate all, trellide taga. Ventilatsioon töötab, aga kogu aeg on hapnikupuuduse tunne. Higistad, ärevus, külmavärinad.

Anu jagab oma kogemust, õudust ja rõõmu ning teda veidigi tundev inimene kuuleb ja tunneb ära ekstreemsetes oludes välja tulnud Päris Anu Saagimi.

***

ELLUJÄÄJA

Tekib paanika... Miks ma siia tulin?! Ma olen täiskasvanud inimene, osalen nagu mingis uuringus, ma nõustusin minema vabatahtlikult hullumajja. Keegi ei lähe ju vabatahtlikult hullumajja! Mu enesehinnangul pole ju midagi viga. Ja siis hakkab tunduma, et midagi ikka on viga. Miks ma tulin?!

Sel ajal mõtlesin oma elu rasketele hetkedele. Sellele, et kui 25 aastat tagasi Soome tulin, polnud mul midagi. Olin tänaval, istusin kinni.

Olen ka Rootsis olnud kiir­uurimise all. On olnud vastikuid hetki, mil töötasin näruses bensiinijaamas, tööandja lubas mul oma ema juures elada, andis süüa, aga selgus, et söögi ja öömaja eest soovis ta mind seksuaalselt ära kasutada. 25 aastat tagasi olin tüdruk, kes istus Georg Otsa laeva kõige alumisel tekil, kõige odavama koha peal nässaka spordikotiga, trussikute sisse oli peidetud sada marka, sest valuutat üle viia ei tohtinud. Vastas oli mul Soome mees, mu fiktiivne abikaasa, purskasin pingelangusest nutma, hirm oli nii suur, ja tema ütles esimesed sõnad: «Selle asemel et siin pillitad, peaksid tänutundest Soome mulda suudlema.» Ja siis põrgu alles algas.

Mõtlesin kõigile neile koledatele hetkedele, mis mul on olnud Soomes, ja ütlesin endale, et Anu, see oli siis, aga täna oled sa siin, täna oled sa tuntud, sadade tuhandete ees, osa vihkab sind, osa fännab. Olla Soomes, vabandage väga mu ülbust, tuntuim eestlane – halloo, mis sa virised! Pead olema rahul.

Unustad ära enesekesksuse, kõik halva. Lisaks oli mul kahju produktsioonifirmast, kes oli nii palju vaeva näinud, kuid esimese kahe nädalaga lahkust saatest kuus inimest, kes ei pidanud lihtsalt vastu. A-kategooria staarid, intelligentsed inimesed, kes osutusid seesmiselt kõige hapramaks, väetimaks, abituks. Nad on ehitanud oma elu karjäärile, kuulsusele, kaotanud puute reaalse maailmaga. Sain aru, et saate tegijaid ei saa alt vedada. Kõik on teinud oma tööd ja seda tuleb austada. See mõte virgutas.

HOOLIV

Majas olles tekkis déjà-vu hetk pioneerilaagrist, millest mul on kohutavalt vastikud kogemused. Mul olid laagris teistest veidi paremad dressid, tuli jõugu liider ja võttis lihtsalt mul dressid ära ja kandis neid ise. Laagri kõrval oli surnuaed ja kui õhtul spordiväljakult tulime, ähvardas ta mind kogu aeg surnuaeda lükata ja ööseks sinna jätta. Saates tekkis sama tunne. Kuna mina sain aru, et seal riideid pesta ei saa, võtsin palju asju kaasa. Muu hulgas kaks hommikumantlit. Teistel polnud üldse hommikumantleid, nad ei mõelnudki selle peale, et see on ju kõige mugavam asi, kui sind kaameratega 24 tundi jälgitakse! Et saad teha sellest endale kas või telgi, peitu pugeda. Ja üks mutt võttis mul lihtsalt mantli ära, kuna mul oli ju neid kaks! Oleks ta küsinud, et kas võin vahel laenata, ei!

Kõigil osalejatel oli n-ö oma päev ehk sulle võimaldati kõik, mida soovisid. Tellisin siis kõigile ilupäeva ja nõudsin, et oleks kõigile toodud hommikumantlid ja sussid. Olgu olla, mul pole midagi muud vaja! Siis oli muidugi kõigil rõõmu taevani!

Ma oleksin ka ehk enda päeval soovinud tellida hea artisti, šampanjat, kaaviari, aga näis õigem rahuldada need puuriloomad, et nad ei tuleks järama minu kintsu. Tundsin, et kui ma käin teistele pinda, olen teistmoodi, mul on paremad riided – mille eest sain ka võtta nagu lasteaias! –, siis on lihtsam astuda kolm trepiastet allapoole.

Lõpuks peitsin paremad riided kohvri põhja ja saatsin need majast üldse minema. Saates osalejad hääletasid mind kogu aeg väljahääletamispingile, nurusin seda neilt muidugi ka ise, aga televaatajad hääletasid mu alati tagasi. Mis tõi jälle mossis näod!

Kui nüüd keegi küsiks, kas julgeksin sulgeda ennast kuueks nädalaks puuri koos sõpradega, siis ei, ei julgeks. Saates oli üks mu hea tuttav, kelle üle tundsin alguses rõõmu, kuid ta osutus kõige hullemaks. Tema võttiski mu asju, käis kogu aeg kannul, tänitas, et kuhu sa lähed, mida teed.

Mõtlesin, et ma ei taha teda mitte kunagi enam näha! Miks lastel jookseb juhe kokku? Seepärast, et kogu aeg on neil keegi tagumikus kinni: kas see on tehtud, kuhu sa lähed, miks sa jood teed ilma suhkruta, miks, miks, miks... Sõpradega nii pikalt koos olemine on hirmuäratav! Lahkudes pole keegi enam sõber, see on kindel. Ka kõige armsam inimene muutub sellistes oludes monstrumiks.

PEREPEA

Saates olles muutus minu jaoks kõige enam aja mõiste. Kui mõttetu oli seal molutada, kui võiksin väljas nii palju kasulikku teha! Loomulikult on tähtis pere, seda teadsin ka enne, aga tunded võimenduvad. Püüdsin võimalikult vähe mõelda perele, sõpradele, probleemidele, mis neil võib olla.

Nii kui ema, poeg, abikaasa meelde tulid, suutsin mõtted blokeerida, ehitada enda ümber müüri. Kõige suurem hirm, mis mul seal oli, ja see on täiesti idiootselt naljakas, oli see, et kuigi ma olin maksnud topelt ette kõik arved, meenus mulle, et olin teise tuppa tellinud mingi lollaka digiboksi ja kui seda Elionile ära ei maksa, kui kuu aega hilined, siis lülitavad nad kõik välja: sul ei ole telekat, telefoni, internetti.

Lapse õppimine, e-kool ja materjalid on kõik ju arvutis. Mõtlesin oi v..., vi..., v....!!! Mul jäi see tegemata! Kodused ei saa midagi teha! Läksin pihituppa ja palusin telefonikõne õele, et anda talle paroolid, et ta saaks minna minu arvutisse, võtta see kuradi arve ja ära maksta! Ühest arvest sai kinnisidee ja viis mu täielikku šokki! Muidugi ei saanud ma mingit kõnet teha.

Mõtted suutsin blokeerida, aga kurja tegid unenäod, mis olid nii selged, filmilikud. Suutsin öösel magada maksimaalselt kolm-neli tundi. Nägin und emast, viimasel nädalal väga palju Ristomattist ja tekkis väga halb tunne. Palusin taas, et andke mulle võimalus üheks telefonikõneks, et saaksin lihtsalt küsida, kas kõik on OK, ja saada sama lühike vastus. See ei tulnud kõne alla. Siis hakkas süda valutama. Vaatad lakke, oled kusagil kinni nagu tola, aga aitad end mõttega, et keegi ei käskinud siia tulla, kannata ära.

See, kuidas ma soomlastele välja paistan, mind ei morjenda. Absoluutselt mitte. Aga enne saadet ütles ka Ristomatti, et sa pead minema, pead näitama oma teist mina. Kõik artiklid, mis ilmuvad Eestis või Soomes, on ju alati ajakirjaniku sulesünnitis. Nende enda kujutelm. Läksin veidi isekatel põhjustel näitamaks, et on näitleja Anu Saagim ja ka lihtsalt Anu Saagim.

Jah, ta on tavapärasest veidi ülemeelikum, bravuurikam, ekstravagantsem, aga seal saates ei saa lõputult näidelda. Sa ei saa esitada seda, kes sa pole. Raskete otsuste juures küsin alati endalt, et kui ma seda ei teeks, kas ma siis hiljem kahetseks. Jah, oleksin kahetsenud. Tahtsin näidata ka teistele päris Anu. Ütlesin seal teistele paks, kole, rasvapunn, aga keegi ei vihastanud, sest nad näevad, kuidas ma seda ütlen, et see on anusaagimlik väljendusviis.

Üks teine mutt püüdis ka seda teha, kuid solvas inimest südamepõhjani, pisarateni. Veinitilk oli ka sees ja ütleja kurjustas, et kui Anu ütleb, siis on kõik korras, aga minu puhul solvud. Aga minu silmis on ütlemise hetkel midagi muud, teine toon ja sära, ja kõik teavad, et sellele järgneb hoolitsus, tema jaoks olemas olemine. Tahtsin näidata oma tõelist palet, ja ma ei jaksa kõigile eraldi vastata!

PAHARET

Midagi pole teha, mul tekib kohe hea klapp homomeestega. Ühel õhtul oli ülemeelik pidu, mille käigus tõmbasin tema pluusi ribadeks. Ma ju ei teadnud, et sel maikal on tema jaoks nii suur tähendus! Et see on Barcelonast, tema elu armastuselt! Ja siis, tark nagu niksi ma olen, ütlesin, et «aga meil Eestis tehaksegi nii». Iga kord, kui ma mingi jamaga hakkama sain, teatasin, et «aga meil Eestis...». Alguses vihastati, aga pärast oli see parimaid nalju.

Sõbrake aga purskas nutma ja siis rebisin ruttu ka enda särgi katki. Siis ta paiskas välja, ja jumal tänatud, et ta seda tegi, et ma käitun majas nagu diiva. Enda meelest olin armas, seltsiv, lihtne. Teised hundid kargasid ka kohe turja, nagu lasteaias või algkoolis, mil valitakse üks mõnitusobjekt välja.

Et miks ma arvan, et olen teistest parem, miks ma jooksen hommikuti kaks tundi, miks ma tahan parem välja näha, kõige ilusam olla. Lapsikud süüdistused, aga ma ei saanud naerda ka, sest ohver ju nuttis kogu aeg. Šaakalid olid mu turjal ja lõpuks purskasin ka nutma, et tahan koju ja ei taha, et teised peaksid sellise ussiga koos olema.

Pihitoolil leppisime aga sõbraga ära ja kõik teised olid pettunud. Sest kurjad sõnad olid juba välja öeldud, tagasi võtta neid ei saa. Pärast sellist juhtumit oli mu südamest võetud tükike ja teadmine, et sellest majast ma ühtegi südamesõpra endale ei saa.

Või siis – on täiesti minulik valada siidrit mullivanni. Aga kuna alkoholi oli majas vähe ja inimesed olid täpselt välja arvestanud oma napsutilgad, jooke ei pandud isegi külmkappi, sest äkki keegi võtab ära, siis lõi välja inimeste ahnus – ja asi polnud selles, et tilk siidrit jõudis vanni, vaid oli kartus, et keegi jääb oma joogitilgast ilma. Ja jälle oli hundikari seljas. Neid olukordi oli päris palju.

Meie seas oli üks suur kunstnik, kelle teost otsustasin veidi sõrmejälgedega täiendada, kuna ta ise palus, et kõik majas viibijad vajutaksid oma pöidlajälje maali peale. Kiusatus oli teha veidi enam, aga sellest tõusis nii suur tüli, ta ründas mind füüsiliselt ja pärast seda oli sunnitud majast lahkuma, sest füüsiline vägivald ei ole saates lubatud. Ma ei öelnud saates mitte kellelegi ühtegi halba sõna, aga tüdruk, kes minuga koos seda koerust tegi, läks kituma. Ütlesin talle, et sa ei saa olla nagu Juudas, kes on valmis kõik ära andma 30 hõbeseekli eest. Ei tohi olla äraandja, kahe persega mängija.

Sellest ma õppisin palju, et kui teed sigaduse... No sa tahad ju teha! (Ohkab siiralt.) Kui teed sigaduse, siis... Lubasin, et see on viimane kord, aga lõpuks hakkasid inimesed paluma: Anu, tee midagi, palun rebi särk lõhki, tantsi meile, riku reegleid! Soomes ei julgeta selliseid lollusi teha. Pidin oma trikid lõpuks kuidagi ära põhjendama, ja kõik tulid kaasa. Lõin neile illusoorse maailma, minust sai neile esineja.

TARK

Nägin seal, kui mõttetut elu inimesed elavad. Ühel hetkel julgesin kunagiselt Soome missilt, kel on seljataga lahutus, küsida, et mida ta teeks, kui võidaks ja saaks 25 000 eurot. Ta vastas, et esimese asjana ostaks pesukuivati ja siis sõidaks saatest leitud homosõbraga Taisse lõbutsema, puhkama. Kas sa oled natuke napakas?! Oled kogu aeg kurtnud, kuidas mees sind ja last ei toeta, kuidas sa venitad kogu aeg penni! Et kui sa saad selle raha, siis ära kuluta seda lolluste peale, võta ennast kokku! Sul on nii palju tutvusi, oled tugev ilumaailmas, osta enesele ilusalongis osalus, see maailm huvitab sind, löö kellegagi punti, paiguta raha, et see raha hakkaks munema!

Siis pärisin selle homosõbra käest, et mida tema selle summaga teeks. Noh... tõenäoliselt läheks šopingule Barcelonasse. Anna tuld, muidugi! Enesel pole korteritki! Kas teil on üldse aru peas?! Võtke end kätte, ostke näiteks Eestis maad, investeerige millessegi, mille hind ei lange. «Ah soo...» imestasid nad.

Ja siis üks näitleja, kes polnud kindel, kas tal saatest pääsedes on veel naine või on lahutus, leidis, et võiduraha eest peaks ta ostma lepitusreisi. Mis reis?! Sul on kohe tulemas 10–12 etendust üle maa, piletimüük on hapralt läinud, paiguta raha reklaami, anna etendustele hoogu juurde, sest kui oled andnud 12 edukat etendust, võid aasta otsa teha mitte midagi. Pinguta! Mis kuradi lepitusreisid! Naljakas, kuidas normaalsed, arukad inimesed räägivad sellist jama. Isegi minu BB majas hernetera väiksuseks kuivanud aju saab sellest aru!

TERASNÄRV

Olen ääretult õnnelik, et olen õppinud inimeste vihapurskeid valitsema. Su ees on inimene, kes soovib oksendada sulle näkku kogu saasta, mis ta hinges peidus olnud, sooviks nii väga talle vastu öelda, aga tunned, kuidas tõmbad keele tagasi, hakkad naerma või ütled, olgu, ma saan sinust aru, ma käin sulle närvidele nende ja nende asjade pärast, võtan asja omaks ja palun andeks. Mina, kes ma ei palu kellegi käest andeks, olin järsku selline pühak! Ja see ajas asja ainult hullemaks, sest nad ei saanud oma purset lõpuni viia, see ärritas veel rohkem.

Ma teadsin, et ma saan iseendaga hästi hakkama. Kui mul Eestis juhe kokku jookseb, võin minna nädalaks üksi maale, telgiga metsa alla. Mul ei ole vaja olla 24 tundi telefonis, arvutis. Kuna olen nii avalik ja pideva jälgimise all inimene, ei ole üksiolek mulle probleemiks. Aga ikkagi ei suutnud ma kogu aeg mõtteid ritta seada ja tekkis paanikahetki, et ma ei pääsegi siit välja.

Anu saavutas saates 3. koha. Lõpuduellist ja saate võidust jäi puudu väga vähe.

«Big Brother» («Suur Vend»)

«Big Brother» on tõsielusari, kus 12–15 inimest elab suures majas ümbritsevast elust isoleerituna 14 nädalat. Esimest korda oli «Big Brother» eetris Hollandis 1999. aastal. Sari on saanud populaarseks USAs, Hollandis, Indias, Kanadas, Prantsusmaal, Rootsis, Soomes, Suurbritannias ja Venemaal.

Septembris-oktoobris oli Soome tasulises telekanalis esmakordselt eetris BB projekt, kuhu olid kutsutud ainult kuulsad inimesed. Kuna keegi ei saaks oma tegemiste juurest 14 nädalaks ära tulla, oli katse pikkuseks maksimaalselt kuus nädalat.

Mida ei tohi BB majja kaasa võtta

Telefon, iPad, arvuti, kell, DVD-mängija, mängud, kalender, äratuskell, narkootikumid, ravimid, alkohol, logodega riided, päevik, paber, pliiats, käärid, päikeseprillid, näts, kommid, lisamaitseained, raha, käterätikud, voodipesu, raamatud, piibel

Arvamus

Ülle Vaarik

sõbranna

Ma ei tunne ühtegi inimest, kel oleks paremad närvid kui Anul. Ta võiks puuri pista ka 12 nädalaks ja keegi ei kahtlustaks, et midagi on juhtunud.

Kui keegi üritab Anu endast välja viia, on ta võimeline stoiliselt «Tänan väga!» ütlema. Tal on lihtsalt uskumatud närvid!

Ja kui on harras hetk, näen Anu silmis pisaraid ainult siis, kui ta soovib, et ma näeks. Tema enesevalitsus on äärmiselt suur. Ma ei loe mitte ühtegi juttu, pealkirja Anust, mis meedias ilmuvad, sest ma lihtsalt ei tunne seda inimest. Ma ei tea sellist Anu.