Danel Pandre: mees The Suni selja taga

Lisaks The Sunile on tema hoole all ka Ott Lepland. Kohe-kohe stardivad nad üheskoos Regati, Epordwerki ja Jan Uuspõlluga Sunfesti festivalituurile. Kuidas ta seda kõike teeb ning jõuab? Laskem Pandrel endal rääkida tema esimeses pikas persooniintervjuus.

Võimlemispidu. Kui erinev oli see esinemine The Suni tavarutiinist?
Ta erines ikka väga jõuliselt meie senistest suurtest projektidest. Oleme seni ikkagi üheselt ise määranud mida ja kuidas teeme, koostööpartneritega arutanud. Praegu olime – ütleme – allhankesituatsioonis. Kui seni arvestasime oma elu nootides ja taktides, siis praegu sammudes ja ajas, et 5000 inimest jõuaks 700 meetrit teatud hulga sammudega ära astuda. Lugude vormid olid muudetud ja oli lugusid, mida me varem teinud polnud.
Asja ilu ja võlu ja valu oli selles, et mis täpselt juhtuma hakkas, seda nägime siis kui see hetk kätte tuli. Mass oli hoomamatult suur. Kohtusime enne korduvalt võimlemispedagoogidega ja nägime skeeme – see on ikka suur töö mis nad ära tegid.
Aga pihta hakkas see nii, et käisime Siberis kultuurivahetusel ja tutvusime Märt Aguga ning jäime suhtlema. Siis tuli tal idee, et miks peaks võimlemispidu olema nagu ikka lindimuusika saatel, võiks olla uues võtmes. Tundus hea mõte ja nii ta läkski. Protsess hakkas pihta eelmisest augustist.

On teid üldse võimalik mõne pakkumisega üllatada peale kõiki neid aastaid ja projekte?
Ikka. Eks meil on endal ka mõtteid mis veel vaka all. Loomulikult! Inimfantaasial ju teadupärast piire pole. See on ju lahe kord aastas end teistmoodi kokku võtta. Ma usun, et need kogemused on kasuks tulnud ja mitte ainult selle bändi suhtes.

Tulekul on The Suni neljas stuudioplaat ja suvetuur?
Jah, alustasime tööd veebruaris ja plaat ilmub 15. juulil, esimesel tuuripäeval. Siis on plaat füüsiliselt olemas. See on meie olulistest asjadest kindlasti kõige-kõige määravama tähtsusega.
Ja seda tuuri sai tegelikult planeerima hakatud eelmise aasta septembris. Linnad ja logistika, läbirääkimiste jada. Kuidas ja kellega ning mis võtmes? Mul on siiralt hea meel tänase seisu üle, lahedad bändid on koos.

Tuuri formaadiga meenuvad USA festivalituurid Lollapalooza ja Van's Warped Tour.
Absoluutselt nõus! Lollapalooza on väga õige näide! Ma ei tea, et Eestis oleks proovitud teha sellist asja. Ja me ehk läheme ka väga radikaalselt tarbja harjumustele risti vastu. Aga mu mõte oli Rabarocki vabadustunnetust, et kiiret pole, tuurile tuua. Hamburgeri stiilis asi on pehmelt öeldes hakanud ajudele käima: tuled kohale, kohe peale, järgmine bänd. Kõik käib kiirelt ja kui viimane bänd on poole peal, on juba lahkujatel “joped seljas”. Miks mitte tulla varem ja nautida? Ta on ringfestival. Kui üldse omaks ei võeta, siis ei pea ju rohkem tegema. Ehk peabki tuurikontsert oleme meeletu küte ja festival neile, kes teavad mis on festival. Aga ehk on selline rändkontserdi formaat äge? Eks näis. Hirm on suur, ootused on ka kõrged.
Nii sai hakatud ka Rabarocki tegema, et oleks festival kus ka endal lahe käia. Mina näen seda ringfestivali jätkusuutlikuna. Ja elame-näeme. Kui tehtud pole, pole ka võrrelda. Ehk on tavapärane formaat oma elu ära elanud? Korraldasime sel aastal jaanipäeva Nõmmel. Avasime kell kuus ja lõpetasime kell kaks, rahvast jätkus igaks ajaks.

Miks just sina neid asju korraldad?
Sest mulle lähevad kõik need tegemised korda. Mida aeg edasi, seda rohkem on see pigem maailmavaateline küsimus. Neid kes teavad kuidas asjad käivad on ju kordi rohkem kui neid, kes üritavad midagi teha, et asjad üldse toimuks. Ma ei satu neid asju tegema, ma teen neid üsna teadlikult. Mulle meeldib selline elu, et ma ei pea kella vaatama heas mõttes. Täna on lühendatud tööpäev ja löön mapi viie asemel kell kaks kokku. Ning mu tutvusringkonnas on palju selliseid inimesi, oleme samal lainel. See iseenda peremeheks olemise elustiil meeldib kõigile, kes seda proovinud on, kui asjad just väga nässu pole läinud.

Sinu palgatööperiood möödus reklaamiagentuuris?
Jah, ma töötasin päris pikalt kahes, isegi kolmes. Enne olin trükikojas, see oli ka servapidi seotud. Kellaajad, tähtajad. Kui halvasti öelda, siis kellegi meele järgi olemine on tuttav tunne. Mitte, et ma seda enam iial ei teeks aga ma teen endast oleneva, et ma ei peaks. Tüübi küsimus. Aga ma olen väga rahul, et ma seda tegin. Elukool. Stressirohkete töökohtade esiviies on alati reklaamiagentuur ja lehetoimetus. Kella ja kalendri saab väga ruttu selgeks, muidu seda tööd teha ei saa. Ja ma usun, et praegu on sellest väga palju abi.

On sul mõni konkreetne asi just agentuuritööst õpitud? Näiteks oskus tabada võõrast maitset?
Uhh, minu kõige helgemad hetked reklaamiagentuuris olid siis kui ma mõtlesin, et lõpetan selle pulli ära. Siis mind heas mõttes üldse ei huvitanud mida mulle räägitakse ja ma ei mõelnud mis kellelegi meeldida võiks. Ja siis hakkasid tulema kõige paremad tulemused. Ja seda ta õpetaski, et kui sa hakkad üritama tabada mis kellelegi meeldida võiks, siis kas a) sa pole ise sellega rahul või b) saavutad ainult lühiajalise tulemuse. Kuid kui oled veendunud ja omad kogemusi ning argumente, siis pole õigus sellel kellel on kõvem hääl või rahakott. Samas päris peaga vastu seina pole ka mõtet joosta, tõde on kusagil vahepeal.
Agentuur õpetas ka meeskonnatööd. Ka bänditegemises on meeskond ja rollid. Ja see õpetab mõtlema. Priit Pärn rääkis oma mõtlemisest: kui ta peab näiteks multifilmides lineaarselt mõtlema, siis tal on alati kolm teed, mis alati lähevad kolmeks või neljaks ja ta leiab sealt selle joone. Väga huvitav mõttekäik! Sa pead looma endale rohkem kui ühe võimaluse. Sellele järgneb see, aga võib minna ka teisiti. Jutt kisub segaseks, kuid agentuur on väga kõva kool, muutujaid on nii palju. Nagu ka muusikaga tegeledes või üritusi korraldades. Ei saa väga jäik olla.

Oled sa otsustajana pigem intuitiivne või kalkuleerija?
Pooleks. Täiesti pooleks. Minu meelest on äärmused ükskõik milles ühtviisi halvad. Ma olen see tüüp, kellele meeldib palju arutada, kõva häälega mõelda koos inimestega kellelt on õppida. Mida õpetab reklaamitöö? Suhtle alati inimestega, kes on sinust kõvasti targemad, mitte vastupidi. Seda põhimõtet ma olen vaikimisi palju järginud. Üritan kuulata, iseasi kas järgnev tegu on vastav. Aga jah, mulle meeldib. Ma pole selline inimene kes ainuisikuliselt otsustab, kuigi vastutus võib olla küll minu peal.

Album on pika vinnaga?
Nende albumitega on nagu on. Sain just ühe aastaid tehtud plaadi endale. Aastad võivad lõpuks kurjasti kätte tasuda. Mis oli äge aastal 2005, ei pruugi olla äge aastal 2010. Kusagilt läheb piir. Plaati ei pea tegema ka viie päevaga. See ajamääratlus ongi, et kas teed ja teed ja võtad lahti ja teed üle. Mis vahe on heal, väga heal ja väga-väga heal? Ühel hetkel on ta okei ja siis on aeg asjadega edasi minna. Ise omas mahlas praadides ei pruugi lõpptulemus oluliselt paremaks minna. Kui ei toimi, siis ei toimi. Antud albumit tegime reaalselt pool aastat ja aeg oli optimaalne.

Ikkagi, hiti peaks ju ikka ära tabama?
Bändi tehes sa ei mõtle kunagi välja mis võiks olla hea. Kasvõi The Suni puhul! Kui ma kuulsin Taneli kahte esimest demo «Kuu on päike» ja «Võta aega», siis need tundusid ikka väga-väga kahtlased lood. Aga noh, mõtled kaasa ja annad parima. Ning tulemusena on need lood kontsertidel ikka erilised rahvalaulud. Aga see näitab seda, kuidas intuitsiooni ja maitsega võib võssa panna. Ei pea kohe vastu sõdima.
Uue plaadi peal on meil pooled lood ballaadid, läks nii. Võtsime lähenemise, et kõik ideed on õiged. Ja nüüd ongi üheteistkümnest viis ballaadid. Kuigi võinuks ka klassikaliselt, üks ballaad ja ülejäänu on küte. Aga me ei pannud piire.
Sa tegid kunagi ühe ümarlaua digimuusika ja tarbimisharjumuste teemadel. Vot see protsess on küll pöördumatu, album kaotab oma kaalu, elu on läinud lugude põhiseks. Aga me proovisime teha plaati, mida otsast lõpuni kuulata. Õudne riskiretk ja võibki arutama jääda aga eks viieteistkümne aasta pärast paistab kauaks sellist klassikalist formaati jagub.

Miks sust bassimees sai?
Kui me esimest bändi tegime, siis jagati pillid ära. See oli koos lapsepõlvesõbra Peeter Jahega, BDÖ kitarristiga. Siis polnud pille saada ja kui saime, siis ühele üks, teisele teine. Ning teine tõuge oli kui ma kuuenda klassi ajal aastal 1986 Ereliukasega Hiiu staadionil Vanemõe kontserdil käisin. Ja vaatasin, et mine pekki! Minu jaoks olid bassimehed suvalised tropid, kes ühe koha peal seisid ja midagi tegid. Kitarristid-trummarid olid ägedad. Aga neil oli lahe bassimees, kes hüppas ja tegi igasugust pulli ja käis lava taga kollases bussis. See oli Jüri Roosa. Kui me aastaid hiljem tutvusime, rääkisin talle selle loo ära. Tal polnud see kontsert eriti meeles. Selge, mida seal bussis tegemas käidi. Aga see laval tuuseldamine oli äge. Siis ma mõtlesin, et bassimehed on päris lahedad, onju? Hiljem sai musavideotest – mu paralleelklassivenna Lemo (BDÖ solist) sugulane Rootsist lindistas meile VHS-idel MTV-d, vaatasime neid kassette lausa ribadeks - bassimehi vaadatud ja mõeldud, et tulebki olla lahe bassimees.
Mulle meeldib basskitarri funktsioon bändis ja mida aeg edasi seda rohkem tegelen ka erinevate soundide ja pillide katsetamisega, see pakub tohutult pinget ja on jällegi ideaalne kooslus töö ja hobi ühendamisel.

Milline su lemmik bassimehe anekdoot on?
Oh, neid on palju! Ma võin sulle laenata «The Musicians Ultimate Joke Book», see on neid paksult täis. Otsest lemmikut ei ole, kõik uued on naljakad. Minumeelest on kontrabassi ja fagoti naljad veel naljakamad kui bassi omad.

Ja siis on meil veel kultuslik pseudorokidokumentaal «Spinal Tap».
«Spinal Tap» on elust enesest, see vastab väga palju tõele!

Milline on olnud sinu kõige jõhkram isiklik «Spinal Tapi» hetk?
Heheee! Sa ei leia lava üles!

Ha-ha-haaa!
Või siis veab mõni tehniline lahendus alt! Ta on nii nüansirikas! Erinevatel aegadel vaadates naerad erinevate asjade üle. Ja au ja kiitus neile, kes pole musaga kokku puutnud, kuid kellele see ka naljakas on. Mitte, et ma raske fänn oleks ja seda kogu aeg vaataks. Või näiteks kuidas on läinud massidesse see nali «goes up to eleven»? Ta pole võrreldav sellega, kui igas loos on rida «täna õhtul rokin», see on devalveeritud aga «goes up to eleven» on klassika.
Brittide «Bad News On The Tour» on ka naljakas. Tüüpiline lugu kuidas tuur läheb nässu aga mu lemmikkohad on need, kus bänd oma olemuse üle filosofeerib ja see on ka väga elust enesest. Enda naba on mingis faasis nii oluline – ja peabki olema, inimene usub sellesse mida ta teeb – see on hästi kokku võetud.

Okei. Aga kuidas sa end korraldamise ja mängimise vahel jagad? Kuidas peale korraldamist laval värske olla?
Ideaalis on kõik enne ära korraldatud ja siis lähed mängule, sel päeval midagi ei tee. Tuuri puhul oli eeltöö hästi pikk ja kohapeal mul ülesandeid pole, see oleks mõeldamatu. Ega see õige asi pole ja mida päev edasi, seda rohkem näeb mind ilmselt lava taga kui lava peal. Ma pole mõelnud, et elaks elu lõpuni aktiivset muusikuelu. Mitte, et mulle pilli ei meeldiks mängida, kuid mitte sellistes kogustes nagu seda viimased aastad tehtud on.

Kokku oled ikkagi paarkümmend aastat bände teinud. Millal tulid deja vu'd, et see on juba olnud?
Deja vu'd hakkasid The Suniga, kelle maht on kordi suurem kui kõigil eelmistel bändidel kokku. Ma ei viitsi üldse mingites kategooriates mõelda, kuidas meie maa on väike, kuid kui sa mitmekümnes kord samal laval oled, siis need deja vu'd tulevadki.

Tüdrukud lava ees vahetuvad, ise jääd samaks?
Seda muidugi. Ja nende tüdrukute järgi ju ennast muuta nagu ei oska. See ongi kahe otsaga asi, teed ja teed ja ühest asjast sünnib teine. Mõtled küll, et teeks pausi, ent siis tulevad uued pakkumised ja oma mõtted mida tahaks tohutult realiseerida ja nii ta läheb…

The Suni kontsert käib ilmselt autopiloodil, millest mängu ajal mõtled?
The Suni kontsert ei käi autopiloodil. Selles mõttes, et nii kõva mees ei ole, et autopiloodil mängida suudaks.

Kava kipub ikka korduma?
Eks me vahetame lugusid ja tõstame neid ringi ka. Teeme mõne väga vana või mõne uue. See ongi parim autopiloodi välistaja. Ma arvan, et see on võimatu, et mõtled mida sa homme teed ja samal ajal näpud liiguvad. Vähemalt minul mitte, ma pole selleks suuteline.
Mul ongi kaks asja mis tohutult meeldivad ja samas ma ei kujutaks ette, et ma ainult neid teeks - pillimäng ja tsiklisõit. Eriti viimane, kui sa seda väga hästi ei oska, siis tegeledki enda elushoidmisega, ei saagi muu peale mõelda. See on mulle täielik teraapia. Ma olen endale lubanud, et kui ma autopiloodil mängima hakkan, panen pilli nurka. Ma ei taha! Selleks ma naudin ja austan pillimängu liiga palju. Kui ma seda ei teeks, ajaksime juttu praegu mõnel liinilaeval või restoranis. Kui oleks ükskõik, põhiline, et pappi tuleb. Siis ei ajaks asju nii keeruliseks enda jaoks.

The Suni põhilised esinemiskohad on ööklubid. Miks selline valik?
Valdav osa bändimehi teevad ikka päevatööd, et ära elada. See, et on kujunenud nii ja see on olnud meie otsus, et me ei taha midagi muud selle bändiga teha. Mitte nii, et igaüks teeb bändi siis kui kõik muu oluline on tehtud.
Ma võtan seda nii, et CV-d kirjutades märgin, et need ja need aastad mängisin bändis, enne ja pärast tegin muid asju. Praegu on selline periood. Ühest küljest pikk ja samas mitte väga. Olen saanud tegeleda sellega mis meeldib. Ööklubi ööklubiks, ega see nüüd viimane variant ei ole esinemiseks. Kusjures klubikontsertidel pead iseäranis pingutama kui inimesed on viie sentimeetri kaugusel. See on keerulisem kui olla staadionitäie ees.

Mis on viimane?
Ma ei tea. Ma ei kujuta ette. See on individuaalne. Ma tean tänaseks päevaks mida ma kindlasti teha ei taha – mängida sellist muusikat mis mulle ei meeldi, et lihtsalt on vaja ära mängida. See kriteerium.

Sel kevadel korraldasid uue asjana Jägermeister Rock Liiga, mis polnud Noortebänd vaid midagi enamat. Võistlesid pealtpaarikümneste muusikutega bändid, kel Rock'n'Rolli Keskkooli tunnistus juba taskus. Milline oli nende tase?
Tase on väga hea ja see väljendub suhtumises. Pillimänguoskus on elementaarne. Idee olemasolu on ka suhteliselt elementaarne. Aga suhtumine, see oli ülipositiivne, et kõik bändid said aru kus nad on ja mida nad teevad. Ette oli antud, et loeb kuidas bänd end laval maksma paneb ja sellest said kõik hästi aru. Mulle see suhtumine väga-väga meeldis. Siit tuleb kindlasti ägedaid bände ka laiema avalikkuse jaoks.
Vaatame, kas rokiliiga võidubänd Epordwerk on ise ambitsioonikas, saab sealt tuule tiibadesse või on see väike verstapost või hääbub ära. Minu meelest see ongi kõige hullem, et ühest ei saa teine. Oleks sel aastal Rabarocki festivali teinud, oleks paljud bändid kavas oma koha leidnud. Et oleks loogiline jada ja asjad toimiks. See ringkond on ju tohutult väike ja kui need ka kokku ei hoia, siis on asjad halvasti, mida ta tegelikult ka ju on. Mitte, et ma kibestunud oleks aga siin annab mõned sammud ju sünkroniseerida.

Suurem osa liigas võistelnud bände oli Tallinnast ja Tartust. Pole vist väga hea tendents?
Paraku küll. Isegi mitte Tartust vaid Tallinnast. Võin eksida aga seitsmekümne seitsmest viiskümmend viis oli Tallinnast. Kurb tõsiasi. Aga siin pole tegemist muusikaga, see on terve riigi probleem. Konjunktuurne erisus igas valdkonnas. Kui majandustegevusest on valdav osa kogunenud ühte linna, siis miks bänditegemine peab teisiti olema?
Muidugi tahaks kohalikke eelvoore teha, et kohalikud bändid oleks au sees aga mida sa teed kui neid pole? Praegu oleme järgmiseks aastaks toetajaga käed löönud, ei loobu sellest liiga korraldamisest. Teeme põhimõtteliselt teistes linnades ka mitte ainult Tallinnas.

Ja nüüd Ott. Mida sa temas nägid?
Et päris aus olla hakkame algusest peale. Nagu ma enne ütlesin, et ilgelt äge formaat lõppeb nagu noaga lõigatult. Terve Eesti rahvas elab kaasa, valib ja otsustab. On omad lemmikud ja õudne poleemika ja kuu aja pärast ei suuda keegi meenutada mis seal toimus. Kas sa mäletad, kes oli üle-eelmise «Kaks takti ette» võitja?

Viimastest mäletan ainult Margus Vaherit. Aga oli ta nüüd viimane või eelviimane?
Mitte, et see oluline oleks aga jälle asjad ei jõua kuhugi. Saate formaat näeb ette, et plaadifirma teeb lepingu kõigi kümne finalistiga. Nagu loto. Soomes ma tean kindlalt, ja kindlasti on seda ka mujal juhtunud, et plaadid tehakse esimese ja teisega ja Soome näitel on teiseks tulnu rahva seas palju popim.
Ega ju ei teadnud, et Ott võidab. Ja outsider, kaks korda välja jäänud Robin Juhkental on ju hea näide sellest, kui on ikka selge nägemus mida sa teha tahad, siis pohlad sellest konkursist. Kuigi konkurss on kahtlemata hea koht enda näitamiseks. Ega ma Otis ei näinud oluliselt rohkem kui teistes. Kui asi hakkas kokku tõmbuma, sai kõigiga räägitud. Ega mul kinnisideed olnud, et peab tulema selline asi. See oleks idiootsus. Aga kui see välja tuli, siis nii nagu ma olin mõelnud ja Oti enda ja tema bändikaaslastega arutanud.

Ja sa põhimõtteliselt läksid tootjafirmasse Ruutu ja ütlesid, et ei kannata neid tööõnnetusi ja teed ise paremini?
Ma läksin hästi selge nägemusega. Kui me tegime The Suni plaati Helsingi Sonic Pump stuudios, siis nad olid teinud Ari Koivunen, 2007 võitja – üks hevikutt, keda siin eriti ei teata – plaadi. Ja stuudio omanik oli produtsent. Ta tegi täpselt samamoodi, et mõlemal finalistil olid singlid olemas ning oli sõlmitud eelkokkuleppeid erinevate heliloojatega. Esimene singel, teine singel, plaat! See sai kõrva taha pandud. Ja kuidas saab tulla mingi esimene lugu pool aastat hiljem! See näitab, et tegijatel pole üldse ideid!
Tulebki nii teha, ma leian. Siin ei saa kohtumõistmist olla, kas esikplaadi musa on just täpselt see. Kui kolmest senisest singlist on kõik praeguseni juhtivate raadiote mängukavas, siis järelikult väga valesti ei teinud. Ja kui küsida kas selline kommertseesmärk oligi, siis jah. Selle ettevõtmise puhul küll. Ja absoluutselt ilma igasuguse valehäbita.
Artist peab tulevikus ise otsustama. Ja sellest on meil juttu olnud. Mis tuleb järgmiseks tuleb siis kui see epohh on möödas. Tulistab samamoodi edasi või teeb kannapöörde? Otil on väga vabad käed. See plaat oli väga otseselt mõjutatud, et teeme nii sellepärast et. Aga järgmised asjad kindlasti nii ei ole. Ajafaktor oli kõige määravam. Kui Ott võitis polnud ühtegi valmis viisi, sõnu, bändi. Oti nelja kuuga nullist tehtud plaat on väga tugeva tiimitöö näide kus au kiitus kuulub kogu Oti bändile ja heligeenius Kristo Kotkale. Oli hulk lugusid ette valmistatud ja need sai ära tehtud. Järgmiste plaatidega seda kohustust pole. Ott on tubli ja pingutab.
Ma arvan, et Oti näol on eesti rahvas mingis mõttes leidnud kellegi keda on ammu oodatud. Sest olgem ausad, niisuguseid üleöö tulevaid artiste ju liiga palju ei ole. Hea nähtus minumeelest. Võiks olla rohkem. Mulle jääbki eriti bändide puhul mulje, et seda viimast pingutust ei jõuta teha. Kui midagi ära teed on sul midagi analüüsida. Kui jääd poole peale võid ainult oletada mis oleks võinud olla...

Ise kõrvetasite end selle ingliskeelse plaadiga päris korralikult?
Ma ei häbene tunnistada, et see plaat oli suhteline põrumine. Sellega läks mitmes mõttes halvasti, ent samas avas uksi järgmisteks võimalusteks.

Uue plaadi materjal on ka ingliskeelsena olemas.
Jah, aga me tegime seda hoopis teisel põhimõttel. Mõtlesime vigade üle järgi. Loodetavasti – kui kõik realiseerub – siis sellest kuuleb õige pea. Aga just see mõte, et sa pingutad ja jagad matsu mida kõike võiks teha. Ja ma ütlen, et tänase päeva seisuga pole muusikaga Eesti Vabariigis võimalik nii palju ressurssi tekitada, et kusagil mujal läbi lüüa. See on asja üks tahk. Aga see hulk tööd, raha ja õnne mis selleks vaja läheb – see on võimalus üks miljonist. Kõik kellest kuuleme, et on midagi teinud - au ja kiitus!

Praegu hakkab ka uus põlvkond muusikuid vaikselt peavoolutasandil teadvusse imbuma. Ansambel Depoo ja Mimicry esimesed aastad olid täielik Tartu underground ja praegu Kenet kas vihatakse või armastatakse ka laiemal tasandil. Mis pakud, mis sellistest protsessidest edasi saab. Kes kellena pinnale jääb?
See on nii suur summa asjadest. See su näide on jube hea näide. See on Kene enda või kellega iganes ta neid asju arutab idee, siis see näitab ilmekalt mida on tehtud. Oli saates ja sai tähelepanu, räägib oma tööst, huvitav inimene, tegid väga ägeda video. Need tükid mis mulle kui kõrvaltvaatajale silma jäänud on jube lahedad. Ta on pildil. Siin on tähtis mitte alla anda. Kene näide on väga hea näide. Kes veel meeldib on Iiris Vesik. Kontserte olen käinud vaatamas ja sa kuuled temast erinevates kontekstides. Inimestel on nagu mingi plaan ja nad mõtlevad mis saab edasi.
Sellest võiks lõpmatuseni rääkida aga minu ühene seisukoht on, et bändi tegemine ei ole ainult muusika tegemine. Nii võib. Aga näiteid kus ainult sellelt pinnalt on midagi tulnud? Siis on olnud mingi väline abi, väline nägemus. Vennad viiakse bussiga kohale ja saadetakse lavale. Neid näiteid on küllaga. Aga parem on kui punt ise otsustab kuhu ja millal see buss sõidab.
See pole mingi ohkimine aga miks laulavad noored inglise keeles? Et Eestist välja saada. Aga see kuhu ja kuidas kisub juba hämaraks. Umbes, et leiame kellegi kes aitab. Pole olemas! Mingi kellani. Esimene pingutus tuleb raudselt ise ära teha. Pole varianti, et konstrueeritakse mingi asi ja see kohe toimib. Ma ei usu. Sa pead päeva lõpuks ise midagi tegema.

Tagasitulekutesse sa ei usu?
Neid näiteid on ju ka, et hakkasime jälle bändi tegema. Vaatad jupp aega tegutsenud ja vahepeal ära vajunud bände. Nüüd tuleme tagasi! Vähestel õnnestub. Mahavok on lahe näide. Nad pole veidi teinud, et vahepeal teeme ühe kontserdi kusagil klubis. Konkreetne algus, konkreetne lõpp. Uus tulemine.

Pubiringilt enam staadionile tagasi ei lähe?
No kurat, näiteid vist praktiliselt pole. Kindlasti on, aga ma mõtlen domineerivalt. See pole selle asja loogika. On juhtunud. Aga siis on kirjutatud kas mõni väga lahe lugu või tehtud ajurünnak, et asjast midagi saaks. Aga et iseenesestmõistetavalt, et vahepeal ei viitsinud ja nüüd teeme, see ei toimi. See on hobi. Käime koos ja teeme musa. Molutamine pole selle äri märgusõna minumeelest. Kui asjad juhtuvad, juhtuvad need väga ruttu.

Aga teeme rõõmsama pöörde, Eesti muusika eksporditeemadega tegeletakse päris hoogsalt.
Eesti Muusika Ekspordi Juko-Mart Kõlar! Kulda väärt vend! Ajab õiget asja. Tuleb aru saada, et see kõik võtab aega. Võtame Soome näite, mulle pakub nende kultuurielu ka laiemas plaanis huvi. Kui on muusikamess, siis Soome delegatsioonis on vähemalt kultuurminister kui mitte president. Õnneks on ka meil presidendiga muusika kohapealt väga vedanud aga see näitab, kui tõsiselt võetakse asja. See võtab aega ja sellest tuleb aru saada. Muusika või kultuur ei tipne mingi süvalaksuga.

Popkultuur on ka kultuur?
Absoluutselt. Tasakaal peab loomulikult õige olema, ta ei tohi kallutatud olla. Ma ei räägi sellest kumb on parem või olulisem. Kõik on võrdselt oluline. Fakt! Aga inertsus laiemas plaanis on taunimist väärt. Kui mingi asi hakkab minema, tuleb ressurssi anda.
Vanilla Ninja. Hakkas minema, leiti vahendid ja anti viimane. Ja neil läks hästi. Miks ta lagunes, see on juba teine lugu. Ma ei leia, et riik peaks sekkuma igasse detaili aga kui sul on muusikaeksport ja viis avaldust laual, siis on selge et panustame neile, kes on hetkefaasis kõige potentsiaalikamad. Mida on vaja? Meil pole vaja voldikuid või teabepäevi või “Viro tuli kylään” või mis nalju siin tehakse. Kui on asi selles faasis, siis džäss, klassika, mis iganes – kohe promo ja tuuritoetust! Täpselt nii lihtne see ongi. Ma räägin sellest täie veendumusega. Ise läbi teinud. Sul võivad olla sidemed, kuid... See on koht kus riiklikul tasandil sekkuda heas mõttes. Ka 10 000 krooni on vajalikul hetkel suur raha. Ja olles kursis milliste ressurssidega tegeletakse, siis mina väidan küll, et lähenemine on kohati täiesti küsitav.
Ma ei taha tõsta teemat, et mis on stiililises mõttes olulisem aga fakt on see, et sa ei saa teha kõiki asju võrdselt natukene. See on raha raiskamine. Ja inimeste raiskamine. Teeme kultuuridelegatsiooni ja saadame veel mõned inimesed preemiaks. Milleks? Strateegiad peavad olema väga läbimõeldud ja see mida teevad Juko-Mart ja Mikk Targo on väga õige asi. Aga ma kujutan ette, et inimesi kes sellest aru saavad on väga vähe.

Lisame veel Tallinn Music Weeki ka siia?
Väga-väga-väga-väga õige asi. Ja ta on juba kahe aastaga ära näidanud mis toimub. Eeldada, et siia tuleb mingi metsik klubiketi omanik ja buukib omale aastaks kaheksakümmend bändi on nihestatud mõtlemine. Aga kui sa oled välja mõelnud, et meil võiks hästi minna Soomes või Lätis, siis see on sammuke lähedamale. Need inimesed on siin, võta nööbist ja räägi.
Just sellisid uue mõtlemisega inimesi, nagu Helen Sildna seda on – au ja kiitus. Nii need asjad hakkavadki juhtuma. Minu meelest on asjad pigem hästi. Nad pole lootusetus seisus, nad liiguvad. Eksport on a priori, sellega peab tegelema. Iga kontsert on väärt kümmet proovi, iga välisreis on väärt kümmet kontserti kodumaal.

Oled sa sõpradest bänditegemise pärast ilma jäänud?
Muidugi. Väga paljudest. Selles mõttes, et kui sind ikka viis aastat igal reedel-laupäeval pole, siis väga sünnipäevakutseid ei tule. Kindlasti mõjutab see teatavat “asotsiaalsuse” tekkimist.

Aga tasand sõber-bändikaaslane?
Ja. Jah. Kindlasti ka seda. See on paratamatu.

Kas aeg parandab?
Uhh. See on ikka, et kui ükskõik mis suhe on õigetel alustel siis ikka. ja kui ei, siis ehk nii ongi parem. Jõuga pole ju mõtet. Ega iga kolleeg ei peagi olema su sõber.
Kahtlematult on selline elu on tavapärasest erinev kui sul on nädal nihkes ja vaba moment on teisipäeval.
Kui sa muidu saad sõpradega kaks korda nädalas peale tööd kokku ja siis higistad kaks nädalat bussis saad ikka nii mõndagi teada oma sõprade kohta. Siis löövad ju kõik asjad välja. Kui sellest jamast välja tuled, näitab et ajad õiget asja.

Pere?
Jah. Need on teistsugused inimesed, nagu meremeeste naised kes annavad aru kellega nad koos on. Kes on kaua vastu pidanud, siis järelikult ongi kõik õige. Eks igasuguseid näiteid on küll ja veel. Aga see paraku on nii, et kui intensiivselt teed, siis see on sotsiaalses plaanis kõva proovikivi. Olen väga õnnelik inimene, sest mu kõrval on mõistev naine kes saab väga hästi aru, et kui on vaja minna või teha, siis see nii järelikult ka on. Arutame koos kõiki edasisi samme mis puudutab kõiki bändiga ja erinevate ürituste korraldamisega seotut ning koos leiame ka lahenduse kuidas kõike klappima panna.
Praegu on majandussituatsioon oma korrektuurid teinud, mis pereelu soodsas suunas korrigeerivad, saab rohkem kodus olla Aga siin mõned aastad tagasi panime kokku proovid, sõitmised ja esinemised ja selgus, et nägime bändikaaslastega üksteist 250 päeva aastas. Sinna vahele muid asju nagu näiteks pereelu ja sõbrad kombineerida on keeruline. Aga see on paradoksaalne, et iga muusiku unistus on käia pikkadel kontsertreisidel aga see kõik koosneb suuremalt jaolt ainult sõitmisest ja ootamisest ning ainult vähesed peavad vastu kogu selles karussellis, kui nad ei näe kuude kaupa oma lähedasi ja ei saa sõpradega kalal käia. Therapy? Laulja Andy Cairns ütles kunagi, et bänditegemine on suur ootamine ja sõitmine, kui lõpuks lavale saad on puhas rõõm. Ja keda huvitab, et sa väsinud oled? Inimesed on raha maksnud, et sind näha. Kui sa pole sellega ise kokku puutunud, siis on seda keeruline ette kujutada.
Käisime vabariigi aastapäeval Iraagis mängimas. Sealses militaarsüsteemis saad aru, et kedagi ei huvita su mõtted. Teisel päeval juba saabus selline deliirne seisund kus sa saad aru, et sinust midagi ei sõltu. Ja hakkas hea. Ootadki oma lennukit viis tundi. Mis siis? Mängid kaarte ja ajad juttu. Naljakas kogemus. Andsid end olukorra meelevalda. Isiklikud ambitsioonid taanduvad selle tegevuse käigus nullilähedaseks. Mis on jälle hea, sest hakkadki neid asju mis muidu elementaarsed tunduvad tohutult hindama. Näiteks pere ja lapsed. Muidu nad on sul lihtsalt kuidagi olemas.

Viimane küsimus – mitmenda salvestusvõtte korraga sa täiusliku bassikäigu linti mängid?
Reeglina on proovivõte kõige parem, paned pingevabalt. Kaheksal juhul kümnest on see kõige parem.

Danel Pandre CV
Sündinud: 16.06.1973
Töö:
2005 - ... Crunch Industry OÜ produtsent
2005 - ... Eesti Rockfestival OÜ, festivali Rabarock produtsent
2004 - 2006 JWT/Droom loovjuht
1998 – 2004 TBWA/Guvatrak projektijuht
1995 – 1998 Trükikoda Serica müügijuht

Bändid: The Sun (alates 2003), Jäägermeistrid, Shelter, Sergei Abolõmov, Kate, The Names, Kulo, Nice Try, B.D.Ö.

Sunfesti tuur:
15. juuli Võru Kandle aed
16. juuli Viljandi Kaevumägi
17. juuli Kärdla Rannapaargu Suvelava
18. juuli Keila Lauluväljak
20. juuli Rakvere Vallimägi
21. juuli Tartu Kassitoome org
22. juuli Pirita Klooster
23. juuli Haapsalu Piiskopilinnuse õu
24. juuli Pärnu Vallikäär
25. juuli Rapla Lauluväljak

Epordwerk, Jan Uuspõld ja Regatt, Ott Lepland, The Sun.