Guido Kangur kimas motikaga mööda linna

Kangur mängib praegu vändatavas filmis «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta» peaosa, taaskokkutuleva kunagise menubändi lauljat hüüdnimega Keiser. «Tahab keegi proovida märga nahkjopet?» heidab Kangur võtete vahepeal korraga nii nalja, kui kuue seljast. Hirmus palav on sellise riietusega täna.

Keisri puhul on niisiis tegu keskealise mehega, kes elab ikka veel koos emaga ja kel on taas võimalus end muusikas tõestada. «Võimalus on, kuid vaim pole enam see,» iseloomustab Kangur oma tegelase olukorda, kus ka kunagine pillimänguoskus on aastatega rooste läinud.

Guido, mis sorti mees see teie kehastatud Keiser on?

Rollis on erinevad värvid, üks on see rokkari hing, teine on see, kui sa fassaadi maha tõmbad ja kodus emaga oled ja vaatad elule otsa, kuhu aeg on läinud ja mis elust on saanud. Püüaks hästi sellist usutavat ja loomulikku venda kätte saada, et ei teeks mingit karikatuuri, et «rokkarid on sellised». Püüan leida selle venna helgeid ja kurvemaid pooli, kuidas tema elu peale vaatab. Kõiki neid erinevaid toone kätte saada, see on mu eesmärk, kuidas see kujuneb, näete 18. märtsil (järgmisel aastal – T.L.) esilinastusel.

Miks Keiser ikka emaga elab?

Elu on läinud nii, pole õiget pruuti leidnud (Kangur naerab). Kas neid vendi vähe on, kes emaga elavad. A siin filmis ta leiab oma õige armastuse, ta arvab vähemalt, tüdruku, kes on seda väärt. Aga kas see nii jääb – jumal teab. Eks nende rokkarite elu on läinud nii ja naa. Tema elu on läinud nii, et on jäänud kuhugi aega, oma hiilgeaega pidama. Teame küll neid, kes on jäänud oma hiilgeaega pidama ja elavad tänase päevani seal, mis kunagi oli, kes ei lähe eluga kaasa. Sellised jamad. Pole nagu leidnud seda... jäänud mingil hetkel maha ja kibestumine aina kasvab. Kuigi kõrtsis on istutud ja räägitud, raisk, võiks teha [bändi – T.L.]. Juhuse läbi leiavad nad, et tuleme jälle kokku, teeme. Tahe on, aga enam ei tule vaim järele. Üsna inimlik, eksole.

Mida inimesed, kes rohkem või vähem masu käest on räsida saanud, võiksid sellest filmist leida?

Tore oleks, kui inimesel läheb suu muigele ja vahepeal võib mõelda ka oma elu peale, miks mul on nii läinud, miks mul teisiti pole läinud. Miks neil kuttidel on nii läinud, siis on nagu tore, kui siukseid mõtteid tekib.

Kas teil endal päris elus on nahkpükse olnud?

Noorpõlves ma «Jawast» ei unistanud, hakkasin motikatega tegelema nii 15 aastat tagasi, siis oli olid kõigil tsiklimeestel nahkriided. Tänasel päeval on see vahetunud coretexi vastu. (coretex on materjal, millest tehakse mootorratturite sõiduriideid – T.L.)

Sõidate ise chopperiga, miks just selline motikas?

Kõik tsiklid, mis mul on olnud, «Vulcan» näiteks, on chopperid. Ma ei ole hinges nagu see tüüp, kes bikedega sõidaks. Need nõuavad hoopis teistsugust veregruppi, mina sinna ei kuulu. Mina olen rahulik lödistaja. Samas tekivad käärid, sest selle tsikliga ei saa igale poole sinna sõita, kuhu ma fotikaga [fotoaparaat – T.L.] tahaks sõita. Igal võimalusel on mul fotikas kotis, selle tsikliga sa ei lähe sinna, kus saaks pilti teha. Aga näiteks enduuro-tsiklid, millega saaks metsas pilti otsida, mulle jälle ei istu. Need maastikupillid ei sobi mu iseloomule, mu iseloomule sobib chopper.