Kersti Kreismann pole võimeline autojuhtimiseks

Kreismann (värskeim roll suvelavastuses «Gertrude Stein saatjaga») leiab, et elu autota pole eriliselt parem kui elu autoga, kuid ta lihtsalt ei ole võimeline autot juhtima ega taha ka. Kreismann pääseb liikuma sõprade-tuttavate autode ja ühistranspordi küüdis, jalgrattal liikumist Tallinnas peab ta ohtlikuks siinse liikluskultuuri pärast, lisades, et ka ratta varaste peitu tassimine oleks tüütu. Kreismann avaldab, et suure Londoni-sõbrana on tal sealsetes kahekorruselistes bussides teise korruse esireas alaline broneering, samuti naudib ta Viini trammiliikluse korraldust, selle täpsust ja turvalisust ning liiklemist metroodes. Oma teravaima elamusena liikluses nimetab liiklusreegleid austav Kreismann vahejuhtumit Türgis, kus üks kohalik mees tegi lahtise maastikuauto roolis riskeerivaid trikke kuristikeäärsel mägiteel vaatamata pardal olnud naiste hirmunud kiljetele. («Äärmisel ebameeldiv ja eluohtlik kogemus,» hindab Kreismann).