Tätte-Matvere «Viimane tuulevaikne öö» kosutas hinge ja meelt

Näiteks «Oja laul», kus esinejate ümber tiirutasid virmalisi meenutavaid valguskujundid, kui eelviimane laul, «Kaugele», kus esitas meeldejääva tantsusoolo ansambel «Udupasun» trummimängija. Kõige viimaseks oli muidugi kontserdi nimilaul, mille publik tormiliselt vastu võttis.

«Oja laulu» ajal tuli meelde üks kellegi hiljutine ütlus, nagu oleks Tättel mingi eriline jõud sees. Võib täitsa olla, kuigi ta terve kontserdi jooksul erinevalt Matverest püsti ei tõusnud, oli just tema see, kes kogu act`i keskmes oli. Naljaga pooleks öelduna võiks ta kaaluda endale võtta pseudonüümiks «Istuv Sõnn» või midagi sellist.

Kui lavale tulid kontserdi esimeses osas Maarja-Liis Ilus ja Liisi Koikson, võis tunnetada, kuidas suvel mööda Eestit tuuritanud show sai nagu täielikuks. Oli selge, et esinejatel tõesti on, mida pakkuda, et act pole kaugeltki see, nagu Tätte tagasihoidlikult suvel seda reklaamis, et nojah, laulan neid lugusid, mida te tahate kuulda ja rohkem polegi midagi.

Kontserti kuulates tekkis seos ka Nipernaadiga, kes teatavasti suvel lulli lõi ja sügisel taas ontlikuks linlaseks hakkas. Arvan, et Tätte-Matvere viivad oma toredat lugu edasi just umbes täpselt sealt, kuhu Nipernaadi pidama jäi. Lähevad nad ju enne viludaid sügisilmu veel pikemale reisile, kui ühe suvega eales ette saaks võtta.

Mis muud, kui soodsat tuult purjedesse!

Hea lugeja, kas Sina sattusid tänasel kontsertil käima? Muljeta! Ja kes ei käinud, aga arvab midagi meeste hommealgavast merereisist, pange omagi mõtted siia kirja!

P.S. Ja muide: peagialgav on öö on ilmateate järgi, nagu seda edastati täna viiestes teleuudistes, «tuulevaikne, pilvitu ja soe».