Uued plaadid

Hardcore’ist nad kümme aastat tagasi alustasid, punkpoppi jõudsid ja üleilmseks megabändiks tõusis see New Jersey grupp kolmanda albumiga neli aastat tagasi, «The Black Parade», millega nad tõusid tollal moes olnud gooti- ja emoliikumise lipulaevaks, ise emo-bänd olemata (nad vihkasid seda sõna juba siis) – rohkem ikka pompoosne ameerika noorterokk, aga imagos pidi kõik must olema: tekstid, tunne, tukk ja tagi.

Aga juba kaks aastat tagasi ütles MCR oma laivplaadi pealkirjaga «The Black Parade Is Dead», ja nüüd astutakse surnule veel lõbusalt kannaga kõrile. See on ülevoolavalt rõõmus, hoogne, positiivne, plahvatuslik rokiplaat: peateerokk küll, aga päris kenal moel. Elurõõmu rõhutab ka Gerard Way juhitud grupi uus look: erksatoonilised juuksed, värvilised mootorratturitagid ning pastelselt kirev plaadiümbris. Neid võib nimetada tuulelippudeks, mina ütlen, et mõistus on pähe tulnud.

Valner Valme

My
Chemical Romance
Danger Days
(Reprise)
Hinne 4
-------------------------------
Robbie on bändis

Kes seda võinuks kümme aastat tagasi arvata, et Take That koos Robbie Williamsiga kokku tuleb, nad võrdlemisi moodsat sci-fi-saundidega elektropoppi tegema hakkavad ja Les Rythmes Digitales (Stuart Price) selle produtseerib. Ja keda see kümme aastat tagasi huvitanukski.

Aga Price’ist on vahepeal saanud kõrgliigaprodutsent (Madonna, Kylie, Killers, Scissor Sisters) ja Take Thati tatid on meheks saanud ja tulemuseks on raju elektrorokk («Kidz»),
staadionimõõtmetes elektrobuugi («SOS»), mida kindlasti mängitaks indidiskodel, kui see poleks Take That; ja kuigi siin on ka takethatilikke magusaid koorisjauramisi, läheb neistki mõni aktivasse: «Wait» võiks kõlada järgmisel Airi plaadil, «Underground Machine’i» ei häbeneks The Knife.

Veider on end unustada ja siis ehmatusega tunda ära Need (Robbie ja Gary ja Mark jt) Hääled. Aga õnneks on nad kähedamad kui mullu.

Valner Valme

Take That
Progress
(Polydor)
Hinne 3
-------------------
Walesi retrosoulitar

Tema debüütalbum, endise Suede’i kitarristi Bernard Butleri produtseeritud «Rockferry» (2008) on müünud üle kuue miljoni plaadi. Duffyt nimetati terveks Amy Winehouse’iks, ehkki kuuldavasti õlleklaasi ei sülita ka Duffy, aga vist ei süsti. Uus singel «Well, Well, Well» teeb Amyle ära.

Duffy hääles on kõike, mida ühelt naislauljalt viisakas tahta oleks: ulatust, ulakust, haavatavust, jõudu, hüsteeriat, elukogemust: laul on veel parem kui varem, aga laulud on liiga otsesed 60ndate laadis jõu- ja ilunumbrid, «Rockferryl» on northern soul’i karedust, nüüd on mõnusa popkitši peale välja mindud.

Produtsent, The Strokesi Albert Hammond juuniori isa Albert Hammond (Tina Turner, Leo Sayer, Dionne Warwick) kütab lahtise peoga noorpõlvelemmikute saundi. Sellise vokaalse võimekuse juures ihaldaks aga rohkem isikupära. Üks paremaid asju plaadil on The Rootsi Ahmir «Questlove» Thompsoni trummisaund.

Valner Valme

Duffy
Endlessly
(Polydor)
Hinne 3
--------------------
Hea pohmell

Elu 70ndate Saksamaal polnud lihtne. Valitses ebavõrdsus, defitsiit, ida ja lääs, mille esimest poolt juhtis venelaste sotsialism (DDR). Ühel pool sõideti proletariaadile mõeldud parima sõiduvahendi Trabantiga, teisel pool Mercedes-Benzide ja Ferraridega. Idast polnud šanssi laia ilma pääseda.

Sellepärast meenuvadki 70ndate Saksamaaga seoses režissöör Fassbinder ja trobikond maailma mõjutanud läänesaksa krautrock’ibände: Neu!, Can, Tangerine Dream, Harmonia, Popol Vuh, Faust.

Võib-olla muudaks idapoolne looming duubelkogumi kirevuse halliks avangardseks pohmel­liks – millel lääs oma hedonistliku ja gruuvi käekirjaga juhtuda ei lase. Need bändid on tähtsad ka 21. sajandil, sest vähe on artiste, kes poleks Cani või Neu!-d mõjutajaks pidanud. LCD Soundsystem, Carl Craig, Kasa­bian, Deerhunter. Usun, et ka Sven Grünberg on vana krautrock'i austaja. Plaat, mis peaks igal melomaanil riiulis olema, sest varem pole analoogset aastaid 1972–1983 hõlmavat eksperimentaalset saksa roki ja elektroonika antoloogiat välja antud.

Risto Kozer

Erinevad
esitajad
Deutsche Elektronische Musik (Soul Jazz)
Hinne 5
----------------------
Erinevad jõulud

Jõululauludega on nagu pornofilmiga – jube raske on uusi lähenemisnurki välja mõelda. Aga et nõudlus püsib, siis jätkatakse. Jõuluplaadi andis mullu isegi selline maestro nagu Bob Dylan. Portlandi 12-liikmeline miniorkester, valdavalt akustilist neosvingi propageeriv Pink Martini on viienda stuudioalbumina üllatuseks ette võtnud jõululood. 

Vähemalt viie aastakümne taguses ajas end väga mugavalt tundvale seltskonnale pole probleem ka pehmelt öeldes leierdatud lugudele lisada nauditav ajatu elegants. Lugusid on mitmes keeles ja stiilis ning kui tõesti soovida kingikotti šikki jõuluplaati, siis miks ei võiks see tänavu olla «Joy To The World».

Megadiiva Mariah Carey diskograafias teine jõuluplaat on üllatustevabam, kuigi sealgi proovitakse midagi teistmoodi teha, näiteks laulda mõnd päris algupärast jõuluballaadi. Peateepopi kombineerimine gospeli ja r’n’b-ga jääb siiski õõnsaks ja laias laastus pakub album rohkem neile, kes eelistavad okkavaba plastjõulupuud ja steriilset igavest tehislund.

Margus Haav

Pink Martini
Joy To The World (Heinz)
Hinne 4

Mariah Carey
Merry Christmas II You (Island)
Hinne 2
---------------------
Tublid loomad

Britpopi tõlgendusi on meile juba vahendanud Vaiko Eplik ja Marten Kuningas, samuti Malcolm Lincoln. Mainituile pakub Animal Drama laulev kitarrist Fredy Schmidt arvestatavat konkurentsi ka heliloojana. Nõrku lugusid plaadil pole ja pala «Keskküte» üle võiks tunda uhkust tähtis välismaa artistki. Naivistlik kaanepilt varjab sügavamat sisu, milleni kohe ei tarvitse jõudagi. Aga kui jõuad, tahad lendu tõusta.

Lauri Leis

Animal Drama
Animal Drama (Stereotunnel)
Hinne 5
--------------------
Iisraeli Zepp

Asaf on 30-aastane Iisraeli laulumees, kes kõlab nagu Renars Kaupers ja kelle iidoliks on Robert Plant. Kodumaal ilmus debüüt juba 2008. aastal, Pühalt Maalt Euroopasse kulgemine võttis juba ristisõdade ajal jubedalt aega.

Päritolule ja juurtele ei paista Asaf rõhku panevat, Aarne Rannamäe südamele armsat Juudamaa eksootikat «The Reckoning» ei paku, võib kuulda Killersi ja Interpoli mõjusid ning Led Zeppelini vaim kummitab iga nurga taga. Paraku ei saa igaüks laulda nagu Plant ja mängida kui Jimmy Page. Nagu ütleb kojamees ühes Vladisalv Koržetsi elutargas loos: «Eh, ei ole igaühele antud linnuna lennata!»

Mart Juur

Asaf Avidan
& The Mojos
The Reckoning (Telmavar)
Hinne 2
-----------------------
Estraadio

Retroihalejad rõõmustagu! Tartu orkester mängib lahedat 70ndate saundiga diskohõngulist muusikat, tuntud palad vaheldumisi omaloominguga. Nii võite pärast ägedat avalugu – teemat «Rockyst» – kuulda kodulinnast inspireeritud gruuvi «Annelinna rahvas». Barry White’i «Love’s Theme’i» mesine meeleolu vastandub kohalike hoogsamate easy-listening-paladega «Sambasarved», «Ringvaade», «Metskits».

Trummar Andrus «Ervin» Lillepea mängib funky-rütme orgaaniliselt, täpselt ja mõnuga. Kirge on kitarrist Karl Laanekase rokilikes pursetes ja stiilsust trompetist Tanel Aavakivi puhkpilliseadetes. Vana head estraadikat «Ära koo mu käpikusse päikest» mängivad (hingelt) noored mehed alul väljapeetult rumbana, kuid asi läheb käest ja tõeline pidu pannakse püsti latiinoroki meeleolus, nagu Santana oleks Laanekase nahas!

Meeldejäävaim laul – Laanekase «Saame hakkama» kõlab külalissolisti Liisi Koiksoni esituses. See jääb kindlalt kummitama ja võiks positiivse minekuga vabalt olla laulupeo hitt. Väärtuslikum ongi omalooming, mis sest, et tuntud teemad haaravad, kuid eks neid on ka laias ilmas säravalt esitatud. Et vältida võrdlust ja konkurentsi, millele meie muusikud tehniliselt ehk vastu ei saaks, tuleks keskenduda eesti asjale, teha seda sama muhedalt kui Estraadiraadio, kartmata eelarvamust, et valged ei oska seksikat rütmimuusikat teha. Meie kuumad eesti poisid oskavad küll!  

Hedvig Hanson

Estraadiraadio
Estraadiraadio (Estraadiraadio)
Hinne 4
---------------------
Stingi suusarajal

Lauljatari enda esimene lugu plaadil on kui jätk algusse pistetud Jaan Tätte loole «On üks rada». Kauni kõla on saanud Debora Vaarandi «Ööviiul», mis lummab esimestest keelpillihelidest peale, täpiks i-le Hanna-Liina vaheldumisi julge ja salapärane esitus. Nii algupäraste lugude kui tuntud talve- ja jõulupalade tugevuseks on Marti Tärni seaded ning keelpillikvartett Preziosota poleks plaat pooltki seda, mis ta on.

Ameerikaga flirtinud lauljatarile on mõni laul ingliskeelsena südamelähedasem, näiteks svingilik «Let It Snow». Muu hulgas leiab dueti «Väljas on külm sel ööl» ansambli Paabel laulja Arno Tammega, ei puudu lauskohustuslik «Püha öö», mille helitaust kõlab helkleva lumesajuna. Kena kaaslane mullusele Stingi talveplaadile «If On A Winter’s Night» ja hea vaheldus levinumatele jõululauludele.

Esme Kassak

Hanna-Liina Võsa
Pimedas on valge (Callierpe)
Hinne 5