Nõnda nagu kooli läks Roosi ka koju suure hirmuga. Pole kahtlustki, et sealses närvilises keskkonnas ei tiulnud õppimisest suurt midagi välja. "Kui oli õppimise aeg, seisis ema mul rihmaga kõrval," pajatab Roosi.

Kui tüdruk oli 14aastane, võttis üks tema eluga kursis olev peretuttav ta käekõrvale ja viis laste turvakodusse. Umbes samal ajal diagnoositi Roosil ka raskekujuline depressioon.

Tütarlaps on tunnistatud 80% ulatuses töövõimetuks ning saab igakuiselt 200 eurot pensioni. "140 sellest läheb kommunaalkuludeks ning ülejäänu jääb siis elamiseks. Hetkel on mu pangaarvel alla 1 euro. Seda juhtub tihti, et mul pole midagi süüa," jutustab Roosi.

Vahel aitavad Roosit head tuttavad, kuid tõelises hädas olles on neiu pakkunud end leivaraha eest striptiisi tegema. Võimalusi Eesti riigis  selleks jagub - pimedates ööklubides ja veel hämaramates peourgastes.

Oma keha paljastamine on tüdruku jaoks suur eneseületus, kuid vahel ei jää lihtsalt muud üle. "Ma oleksin nõus ju ka koristajana töötama, kui muud ei saa, aga isegi koristajaks mind ei võeta," on Roosi meeleheitel. "Mu CV on liiga tühi ning koolgi pooleli."

Roosi püüab kõigest hoolimata olla vapper ja kinnitab, et kui kõik muu ongi ehk tema elus ebakindel ja heitlik, siis armastus muusika vastu on vankumatu ning on aidanud teda siiani pea püsti hoida.

Roosi on kindel, et laulmist ta ei jäta, tampigu tema oskusi porri kas või kolm Mihkel Rauda.