Mihkel Raud: Eesti tüdrukud laulavad kui noored jumalad

Soomlased plaanivad su viimase raamatu «Sinine on sinu taevas» oma keeli välja anda. Millal ilmub?

Sügisel. Seda tõlgib Jouko Vanhanen, kes on üks tuntumaid eesti kirjanduse soome keelde tõlkijaid. Ta ostis raamatu kohe, kui see ilmus, luges läbi ja helistas mulle järgmisel päeval – tahtis tõlkida. See ilmub kirjastuse Like sarjas «Rikos kannattaa» (kuritegu tasub ära – soome k).

Kuidas läheb su kodukirjastusel Mustvalge?

Erakordselt hästi. Andsime eelmisel aastal välja kolm raamatut, võib-olla ühe rohkem kui väikekirjastus anda jaksaks. Aga kaks neist on kultuurkapitali aastapreemia kandidaadid (Mihkli õe Piret Raua «Tobias ja teine B» ning tema ema Aino Perviku «Matlena teekond» – toim). Ja kolmas, «Sinine on sinu taevas», oli äriliselt väga edukas.

Ei saa nuriseda, väga korralik aasta. Võib öelda, et «...taevas» maksab teiste avaldamise kinni, seda müüdi 8000 eksemplari. (Raua esikteost «Musta pori näkku» osteti 34 500 eksemplari – toim). Meie jaoks pole kirjastamine äriprojekt, sest kui vaadata näiteks ema kirjutatud «Matlena teekonda», mis on väga-väga hea raamat, siis see ei saagi olla kohutav müügihitt.

Pireti lasteraamat «Tobias ja teine B» on kah väga vaimukas ja tore raamat, millel ka müügi mõttes hästi läks. Mustvalge on selline hobikirjastus, me ei tegele sellega hommikust õhtuni ja see pole primaarne sissetulekuallikas ega midagi. Kirjastamisel on meie jaoks emotsionaalne väärtus.

On sul praegu mõni uus kirjatöö käsil?

Mul on kogu aeg midagi käsil. «Käsil olemine» tähendab, et veeretan ideed peas, kavandan ja disainin seda. Alati ei pruugi sellest midagi sündida, suur osa ideid kärbub juba planeerimise faasis. Ideed tuleb enam-vähem otsast lõpuni läbi mõelda, et aru saada, kas need on väärt üleskirjutamist. Aga kui mingi asi endale tõeliselt kihvt tundub, siis ma töötan sellega lõpuni.

Praegu ei ole küll ühtegi sellist asja, mille kohta tean, et vaat see saab nüüd mingiks ajaks valmis kirjutatud. Aga ma väga loodan, et see lähemal ajal juhtub.

Oma napist kirjutamiskogemusest tean seda, et võid asja ühtepidi valmis mõelda ja kondikava kirja panna, aga ikkagi kipuvad asjad esimeses, teises ja kolmandas mustandis dramaatiliselt muutuma. Kirjutamise projekti pikkus on sõltuvalt asjast ikka pool aastat või aasta. Seega pead ikka väga kindel olema, et kirjatöö on seda aega väärt.

Mida te televiisorist vaatate?

Televiisorit kasutan peamiselt DVD-väljundina, vaatan seriaale ja filme. Ma ei kannata põnevusseriaalide vaatamist, kui pean järgmist episoodi nädal aega ootama. Vahel on seriaal nii põnev, et vaatan päevas 8–10 osa.

Viimati avastasin Ameerika kohtuseriaali «Damages» Glenn Close’iga peaosas. Kohutavalt hästi kirjutatud ja erakordselt põnevate mitmedimensiooniliste karakteritega, väga ettearvamatu. Toimub küll juura-maailmas, kuid on palju enam kui kuiv kohtudraama. Soovitan kõigil vaadata!

Tellin need seriaalid ilusti DVD-l Amazonist või laenan sõprade käest. Mõned asjad laen alla ka iTunesist, aga kõige eest on raha makstud. Ma pole küll see mees, kes ei räägi sinuga, kui sa internetist tasuta muusikat tõmbad. See on su oma asi, mingi puritaan ma ei ole. Aga ise ma põhimõtteliselt mitte midagi ilma rahata ei sikuta.

Kinos üritan kõik Eesti filmid ära vaadata, viimati Sulev Keeduse «Kirjad Inglile». Aga selle kohta ei taha enne arvamust avaldada, kui olen seda teist korda näinud. Praeguse seisuga see ikka pigem meeldis mulle. Visuaalselt väga kaunis heade näitlejatega film – Tõnu Oja on fantastiline ja Katariina Lauk on mulle alati kohutavalt meeldinud. Ta on igal pool suurepärane.

Noorem inimene, kes võib-olla teist tüüpi esteetikaga on harjunud, võib seda igavaks pidada, aga samas võib väita, et ka «Kuninga kõne» on igav film, sest seal midagi ei juhtu.

Laia publiku jaoks oled kõige tuntum ilmselt staarkohtuniku rollis. On sul nende aastate jooksul tulnud mõtteid, kuidas meie staarisaadet võiks huvitavamaks teha? Hollandis on lauljate otsimise saade, kus publikuks pimedad ja kohtunikud esinejaid ei näe, hinnang antakse vaid lauluhääle põhjal.

Hollandi näite puhul on tegemist teise formaadiga, milles staarisära ja välimus on sekundaarne, saates otsitakse häid lauljaid. Selline saade oli Eestis tegelikult aastaid olemas –    «Kaks takti ette» – ja mul on jube kahju, et seda enam ei ole.

Saates oligi eesmärgiks tuvastada n-ö puhtvokaalselt parimad lauljad ja neid on Eestis massiliselt. Eriti tüdrukuid, kes laulavad nagu noored jumalad, aga kellel on mingisugused muud, meie saate jaoks ehk takistavad asjaolud. Ja ma ei pea siin silmas ülekaalu või pikkust.

Staarisaade vajab sära ja elu, mida leidub kahjuks väga vähestes. Staarisära puudumine on meie saates saanud saatuslikuks sadadele väga headele lauljatele. Selle pärast on mul kahju, et «Kahte takti» ei ole, sest meie saates on lauluoskus kindlasti vajalik, aga sellest ainult ei piisa.

Meie formaat on küll meelelahutuslikum ja masse haaravam, aga ERRil peaks «Kahe takti» näol olema kohustus tegeleda noorte lauljatega natuke teistel alustel kui kommertssaade.

Viimasel hooajal hakkasid nad superstaari-formaadist elemente üle tooma ja see polnud minu meelest kõige nutikam, see hägustas nende identiteeti. Kui ETV läheks tagasi sinna, mida seal varem tehti, oleks see minu meelest hea ja vajalik – tähelepanu saaksid veidi teistsugused andekad lauljad.