Selle taga on keemiliste reaktsioonide ahel, kirjutab The Telegraph.

Uurijate sõnul on see avastus esimeseks sammuks van Goghi maalide hävingust päästmisel.

Uuringutulemuste kohaselt tuleks kannatada saanud maale kaitsta nii palju kui võimalik UV-kiirguse ja päikesevalguse eest.

Maalidel toimunud keemiliste reaktsioonide uurimiseks kasutasid teadlased mitmeid tänapäevaseid tehnikavahendeid.

Üks neist oli Prantsusmaal Grenoble´is European Synchrotron Radiation Facility (ESRF) välja töötatud erilised röntgenkiired.

Päikesevalgus võib mõjutada vaid maalide pinnakihti, kuid samas käivitada laiaulatusliku keemilise reaktsiooni, mille tagajärjel muutub näiteks kroomkollane pruunikaks, muutes esialgset maali silmnähtavalt.

Teadlased kasutasid mikroskoopilist röntgenkiirt, mis paljastas maali õhukeses pindmises kihis, kus puutuvad kokku värv ja lakk, aset leidnud muutused.

Kroomkollane on kroomi soolasid sisaldav värvipigment, mis võimaldas van Goghil edasi anda intensiivsust, näiteks kasutas ta seda oma mitmel päevalilli kujutaval maalil.

Van Gogh hakkas säravat kollast kasutama pärast Hollandist Prantsusmaale kolimist, kus ta sõbrunes kunstnikega, kes propageerisid värvide uut kasutusviisi.

Uurijate sõnul saab van Goghi maalide pruunistumist seostada kollases värvis oleva kroomiga.

«Van Goghil oli harjumus segada valget ja kollast värvi, saades vajaliku säravkollase. See segu aga on nüüd seal sisalduva suure kroomikoguse tõttu tekitanud mitmeid keemilisi reaktsioone,» selgitasid uurijad.

Teadlased tegid katse kolme erineva kroomkollasega, pannes nendega tehtud pintslitõmbed 500  tunniks UV-lambi alla. Tulemused näitasid, et kroomkollane tõmbus pruuniks. Muutus oli samalaadne nagu van Goghi maalidel.