«Vahel teeme tagaajamismänge. Mina olen siis kuri kala või mõni muu kole elukas ja hõikan: «Ahaaa!» ja selle peale Johann (Venno 1,2 aastane poeg – toim.) teab, et nüüd peab ta põgenema. Siis ta suure kilkamisega poeb oma voodisse peitu ja mina hiilin ümber voodi. See mäng on talle väga põnev,» toob Venno Buduaarile näite ühest mängust, mida ta kodus oma natuke üle aastase pojaga mängib. Lisaks tagaajamismängudele ärkavad sageli ellu ka käpiknukud. «Näitemänge teen nii naisele kui ka lastele. Mängulisus on oluline, see hoiab ju suhte erksa!»

Natuke üle aasta tagasi kolmandat korda isaks saanud Venno ütleb, et tal on tunne, nagu kasvaks ta ise lapse kõrval rohkem. «Esimeste lastega oli aega vähem. Õigemini ei osanud ma oma aega jaotada. Seekord püüan seda viga enam mitte teha!» Kuna kolmas laps on poeg, siis on ka nii kasvatamine kui ka tunne erinevad. «Ma arvan, et olen ise aja jooksul targemaks saanud, olen rahulikum ja kannatlikum. Võtan lapse jaoks rohkem aega ja arvestan tema tempoga. Näiteks kodust lahkumiseks ja lapsele «head aega» ütlemiseks võtan teinekord 10 minutit – siis me lehvitame teineteisele ja kallistame ja seletame, enne kui ma uksest välja lähen.»

Kas ja mitu last veel tuleb, seda Loosaar ennustada ei soovi. Noorena unistas ta viiest lapsest, nii et lastel oleks palju õdesid-vendi. Õnneks on Vennol usin naine, kes saab lastega suurepäraselt hakkama – kaks beebikooli, ujumine, teatrietendused, mängutoad, jalutamised pargis ja külaskäigud teiste sama vanade tuttavate laste juurde, loetleb Venno uhkelt. Venno Loosaar on silmnähtavalt uhke ja rahulolev isa.