Viisteist aastat mullivanniajakirjandust

Sellest ajast peale on ajakiri näinud viit peatoimetajat, seltskonnasupernoovade tõuse ja kustumisi ning konkurentide Seltskond ja Just! viimaseid numbreid. Täna tähistab ajakiri oma 15. ilmumisaastat seksikate peoga.

Kroonika peatoimetaja Krista Lensin ei pea vajalikuks «kollase» ja «seltskonnameedia» vahele piiri tõmmata: «Suurt vahet ei olegi. Seltskond on alati kollast värvi ehk uskumatute lugude materjali täis ja kollasega on igas seltsis segasem,» nentis ta.

Jaanus Hämarsoo, kes on Kroonikas töötanud 1996. aasta aprillist, seega täpselt 15 aastat, ütles, et joon «kollase» ja «selts­konnaajakirjanduse» vahel jookseb inimeste ajukäärudes.

«Kroonika pole tüüpiline kollane, sest me teeme inimestega koostööd,» märkis ta. «Ehkki me kirjutame eraelust, ei too me traagilisi sündmusi nui neljaks veergudele.»

«Näiteks lapseootel noortest emadest ei kirjuta me enne, kui saab ületatud see kriitiline tähtaeg ehk kolm kuud, kus lapsega võib midagi juhtuda või rasedus katkeda,» selgitas Hämarsoo. «Me ei taha emale info avaldamisega lisastressi tekitada. Eestis polegi tõelist kollast meediat ega paparatsosid, kes staare hommikust õhtuni jälitaksid. Eesti «kollane» on üsna pehme.»

Eesti on väike ning nende inimeste ring, kes Kroonika parnassile mahuvad, veelgi väiksem. Võiks arvata, et 15 aastaga saab sellele seltskonnale mitu tiiru peale teha.

«Kroonika täht särab minu meelest sageli äärmuses – ta on kas äärmiselt ilus, ääretult õnnelik või õnnetu, oma armuseiklustes piiri peal kõndiv ning neid piire sageli julmalt ületav. Meie lemmikud on julgelt elavad inimesed,» ütles Lensin.

«Mõne inimesega on aegade jooksul kolm-neli intervjuud tehtud,» täiendas Hämarsoo. «Eesti on küll väike, aga teiselt poolt imelik maa: siin kogu aeg juhtub midagi, tõusevad uued näod ja staarid. Tulevad, lähevad ja mõned jäävadki.»

Kroonika kaante vahel on sündinud mitmeid ühiskondlikku mällu sööbinud meeme, mis tõestab, et väljaanne on ühiskondliku teadvuse vormimisel üsna mõjukas. Lensin hindab parimateks lugusid, mis on šokeerivad, liigutavad, on ootamatud kas siis heas või halvas mõttes ega lase inimestel tuimalt Kroonikast mööda minna.

Sellistest tasub meenutada Esta Kübarsepa mullivanni-intervjuud Mait Metsamaa ja tema abikaasaga, mis defineeris 1990. aastate kauboikapitalismi. Piimavannis Anu Saagimi motiivi kasutati veel tänavu ehitusäri reklaamis.

Hämarsoo meenutab Kroonika esimese peatoimetaja Maire Aunaste hoolikalt meedia eest turvatud pulma, kust Aivar Kullamaa tehnika ja tervisega riskides pildid ära tõi. Hiljem hankis Kroonika lennuki, et samavõrra turvatud Priit Võigemasti pulmapeo kohal pikeerides galeriilehti täita.

Kroonika kõige müüduma numbri esikaanel poseeris viimase vindini rase ja paljas, mudaga kokku määritud Kati Murutar. See pilt sünnitas seltskonnas vähemalt samavõrd jutu­ainet kui Jaan Toomiku klaaspurkidest installatsiooniprojekt 1992. aastast (millest Kroonika kirjutas kuus aastat tagasi seoses kunstikogujast pankuriga).

Kroonika lugejanumbrite diagramm meenutab dinosauruse sujuvalt peenenevat saba. «Lugejate hulk sõltub tuhandest pisiasjast,» märgib Lensin. «Väljas on paha ilm ja inimene ei viitsi poodi minna, raha on otsas, pere pani jooksu, Eesti on staaridest tühjaks jooksnud.»

«Ajakirju on ka aastatega palju juurde tulnud,» lisab ta. «Me ei pahanda nendega, kes ripsutavad tiiba korraks teiste väljaannetega, sest teame, et nad tulevad meie usku igal juhul tagasi.»