Anna-Maria Galojan: kohus mind ei murra

«Kõige rohke kardan kaotada oma inimlikkust, muutuda kibestunult väiklaseks ja kurjaks. Tahan ikka olla ja jääda selleks samaks Anna-Mariaks. Inimest ei murra kohus. Inimese murrab see, kui ta keelab enesele elamise ja mõistab end ise teadmatusele, ooterežiimile,» vastas Anna-Maria Galojan ajakirja Naised küsimusele, mis juhtub, kui reaalne karistus jõustub.

«Toetun oma raskustes selliste isiksuste näidetele nagu Winston Churchill, Nelson Mandela ja Julia Tõmošenko. Ja samuti meie oma Lagle Pareki raskustele ja tõusule, kellest sai poliitvangist siseminister ja kellele ulatas inimene, kes teda sisuliselt vanglasse saatis, aastaid hiljem Eesti kodaniku tiitli. Kui nemad suutsid endaks jääda ning varasemast edukamana edasi minna, suudan ka mina,» vastas Galojan, kuidas ta hakkab vanglas oma päevi veetma.

Miks meie «vaba ja demokraatlik» meedia on rangelt ühepoolne? Miks võetakse liistule iga minu väiksemgi seadusrikkumine, aga samas ei huvita kedagi fakt, et minu üle mõistab kohut varem distsiplinaarkorras karistatud kohtunik?» pahandas Galojan inimsese peale, kellest tema süüdimõistmine otseselt sõltus, viidates kohtuniku kunagisele suhteliselt tühisele haldusrikkumisele – purjuspäi ärplemisele vabal ajal.