Vaiko Eplik: see on minu kõige taustamuusikalikum plaat
1. juuni 2011, 09:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaiko Eplik saab suvel 30, V – ehkki viies soolokas, nagu plaadi nimigi ütleb, on kõiki Epliku osalusega bändide plaate kokku arvestades tema kümnes täispikk album. Eplikule on kõige olulisem, et koos temaga muutuks ka ta muusika. Ühe kunagise John Peeli kogumiku pealkiri «There Is Some Fun In Going Forward» oleks ka ta sõnum teistele muusikutele: ärge peljake edasi liikuda. Vaiko Eplik on väheseid Eesti muusikuid, kellele ei meeldi mitte ainult mõelda muusikast (ta rõhutab, et ta mõtleb väga palju muusikast), vaid oskab neid mõtteid ka väljendada.
Sinu viies plaat on peamiselt instrumentaalplaat. Miks nii läks, kas sa ei viitsinud enam laulda?
Tegelikult on plaadil neli lugu, kus ma ei laula, teistes kui ma just ei laula, siis häält siiski teen. Algul proovisin küll tekste tekitada, kuid siis tundus, et see võtab rõhu ära põhiliselt: valed asjad läksid fookusse. Minu jaoks on sel plaadil unikaalne kõlapilt ja see on ehk kõige tähtsam. Mingis mõttes võib ka öelda, et see on mulle mu plaatidest kõige raskemini kätte tulnud, sest palju tuli vastu seista, et mitte minna seda kõige mugavamat teed, et mitte teha asju nii, nagu oled harjunud juba tegema.
Kriitik Tõnis Kahu alustab oma raamatus «Viis pluss sõnad» Claire’s Birthday peatükki sõnadega: erinevalt minust või teist on Vaiko Eplik tahtnud alati olla staar. Mul on tunne, et sa oled iga järgneva plaadiga sellest staarikohast kaugenenud, muutunud järjest introvertsemaks ja teinud plaate üha rohkem endale. Viienda kohta käib see kohe eriti?
Võib ja ei või. Claire’s Birthday ajal tõepoolest oli see staariküsimus oluline ja ma elasin väga üle, et ma ei saanud olla rahvusvahelistes mõõtmetes staar. Ma ei saaks öelda, et mulle ei lähe üldse korda, mis mu muusikast arvatakse, otse vastupidi. Minu muusika eesmärk ongi olla kõigile ligipääsetav, kasutamiseks. Selles mõttes teen, mida ma teen, olen ma ikka popmuusik.
Olen ka mõelnud, et kõik mu sooloplaadid on olnud üks suur ebaõnnestumiste jada – teen, mida ma teen, aga välja tuleb alati popmuusika. Seda võib vaadelda kui läbikukkumist või kui viisi teha paremat popmuusikat. V kohta võin öelda ja seda pidasin ma ka plaadi komplekteerimise juures silmas, et see segab mu plaatidest kuulajat kõige vähem, sellega võib kõige vabamalt ringi käia. Ma olen uhke, et see on mu kõige taustamuusikalikum plaat ja pean ka ütlema, et ainus, millest mul ei ole juba selle ilmumise hetkel saanud kõrini.
Mingis mõttes on see su kõige muzakim plaat, taustaplaat, samas on vaja sinna jälle end võib-olla su plaatidest kõige rohkem jõuga sisse pressida, tähelepanu koondada, et näha neid detailimänge, mis on tõesti peened ja komplekssed.
Jah, peab ütlema, et kui ma ei töötaks Uuno raadios, siis ma ei oleks seda plaati teha saanud. Tänu sellele, et ma ärkan iga hommik kell 5.25 ja lähen raadiotööle, pole mul kordagi vaja olnud mõelda, kuidas see plaat vastu võetakse ja kas ma tulen sellega plussi või ei. Plaat peab rääkima sellest, milline on su elu ja see plaat räägib minu elu kohta. Praegu on mu elus periood, kus ma mängin rohkem kitarri kui kunagi varem, sest mul on pooleaastane laps, keda see rahustab ja sealt tuleb huvitavat uut materjali.
Kui ma selle asemel kimaks sportautodega ringi ja tõmbaks kokaiini, siis ma jääksin sellest kõigest ilma. Ning kaotaks ka mu kuulaja. Minu jaoks on alati silme ees mu stammkunded, inimesed, kes tunnevad huvi selle vastu, mida ma teen ja olgu neid siis või kümme. Need, kes tunnevad huvi ka mu praeguse plaadi vastu, mille suhtes tuntakse enneolematult väikest huvi. Nii väikest huvi ei tuntud mu tegemiste vastu isegi kaugematel ja ebaõnnestunumatel indipäevadel.
Aga jah, kui sa oled sellises olukorras nagu mina või Jarek Kasar näiteks, kui sa oled end sellise intensiivsusega muusikaliselt väljendanud, siis ühel hetkel a) ei oota sult keegi enam midagi b) ootused on tohutult kõrged. Mida siis teha sellises olukorras, eks ju? Minu plaan on ikka edasi minna (naerab).
Oled andnud oma sooloplaate välja plaat aastas. On see olnud eesmärk?
Esimese kolme plaadi puhul oli jah, need moodustasid teatava terviku, kuid sealt tuli edasi minna. Ma olen alati imetlenud Frank Zappat, kuid ma ei tahaks kunagi olla nii produktiivne kui tema. Võiksin anda ka neli-viis plaati aastas, sest materjali oleks, kuid leian, et see on mõttetu. Kvaliteet peab olema: see on minu jaoks tähtis. Ma mõtlen päris palju sellele, mida ma teen ja mu loomingus on süsteem. Mingis mõttes on mu arusaam muusikast pigem loodusteaduste lähedal – muusika on mõõdetav ja objektiivne suurus. Subjektiivsust hinnatakse üle.
Ka V tundub mulle süsteemne plaat. Su eelmine plaat oli tegelikult kontsertplaat jazz-pianist Kristjan Randaluga. Kui su juttu kuulata, tundub see loogiline areng. Kui palju on selle kogemuse mõjusid viiendal?
Mõjud on täiesti olemas. Kristjaniga koos töötades sain ma ka aru, et ega ma ole mingi õige muusik. Varem suhtusin ma jazz’i oma iidoli Zappa eeskujul väikse ninakirtsutusega. Koostöö Kristjaniga muutis seda – nii et iidolid eksivad ja kukuvad.
Uus plaat
Vaiko Eplik
V (Mortimer Snerd)
Arvustust loe 28. mai AK plaadiküljelt