«Reisipalavik» rändab Mehhikos maiade radadel

 
«Minu jaoks oli mehhiklaste mõtteviisi juures kõige sümpaatsem nende oskus elada hetkes, siin ja praegu. Mingit pidevat homse pärast muretsemist, nagu meil siin kombeks, neil ei ole. Elurõõm on loomulik olek,» kirjeldab Karl Käsnapuu mehhiklasi, kelle jaoks pole ka ajal suurt tähtsust.

«Ühel koosolekul arutati kiire tegutsemise vajadust, mille peale otsustati: proovime siis selle sildi ukse kohale ülejärgmiseks nädalaks üles saada! See väide tõi tõesti muige suule, eriti siinset tööhullude elurütmi meenutades,» lisab ta.
 
Kummaline tundus Karlile see, et veidral moel on Coca-Cola mehhiklaste seas eriliselt au sees, kohati kutsutakse seda lausa «jumalate joogiks» ja kasutatakse ka erinevatel tseremooniatel.

«Võimalik, et see tuleneb kunagi tehtud heast müügitööst ja uskumusest, et Coca-Cola kange koostis tapab kõik bakterid, mistõttu ravijad seda näiteks kõhuhädade puhul kasutavad,» imestab ta.
 
Pole uudis, et Mehhikos lokkab korruptsioon ja narkokaubandus. «Aeg-ajalt võis teleuudistes näha meie jaoks hämmastavat pilti, kus politsei oli kaotanud lahingu narkokaubitsejatega ja oli sunnitud linnast taanduma. Samas pole sealsed politseinikudki puhtad poisid, võitluses võimu ja raha nimel on valitud pool tihti sümboolne. Kõik on võrdsed ja võimulolijad võimsalt võrdsemad,» räägib Karl Käsnapuu kauni maa pahupoolest.
 
Karl Käsnapuu elas enamuse ajast Lõuna-Mehhikos San Cristóbal de las Casas mägilinnakeses Chiapase maakonnas, kus põhiasukateks on maia indiaanlased.
 
«Reisipalavik» rändab vihmametsades ja võrratutes randades, kõrbes ja mägedes ning teistes kaunites paikades. Juttu tuleb mehhiklaste mõttemaailmast, eluviisist, köögist, kultuurist, religioonist ja paljust muust huvitavast.

Põnevate pajatuste vahele traditsioonilisest rotisöömiskombest ja hobuse lõualuust tehtud pillist mahub rohkelt lahedat mehhiko muusikat.  
 
Varasemaid «Reisipalaviku» rännakuid saad kuulata Raadio 2 kodulehelt.