Veiko Õunpuu uues filmis said osaleda kõik soovijad

«Kutsume kõiki kollektiivselt osalema teatripublikuna massistseenis. Tänutäheks saavad kõik osalenud filmi valmides seda kinno tasuta vaatama minna ning nime tiitritesse. Riietus: soliidne ja pidulik, justkui õhtul teatris.»

Seesugune kutse riputati üles näiteks suhtlusportaali orkut.com ja uudistelehele rus.delfi.ee. Sestap ongi kohale tulnud igas vanuses eestlasi ja venelasi. Juba garderoobis on näha, et kõik võtavad oma filmirolli väga tõsiselt ja on end sel puhul eriti pidulikult riidesse pannud.

Naised sätivad soenguid ja värvivad huuli. Mõne aja pärast kogunetakse teatrisaali, kus võetakse istet ja jäädakse põnevusega ootama, mis edasi saab. Laval ei toimu midagi, aga rõdul askeldavad filmi produtsent Katrin Kissa ja režissöör Õunpuu.

Natukese aja pärast hõikab Kissa: «Vaikust! Võte!» Kogu saal jääb vait, aga keegi ei mõista, mida filmitakse ja kustpoolt. Inimesed vaatavad erinevas suunas – enamik kiikab rõdu poole, kus paistab midagi olulist toimuvat, mõni vaatab otse enda ette, mõni sosistab naabriga.

Nüüd antakse juba täpsem käsklus: «Ärge muiake võtte ajal!» Mõned itsitavad sellest hoolimata edasi. Üks neiu peab saalist lausa lahkuma, sest ei suuda kihistamist lõpetada. «Terve saal on kuivikuid täis,» põhjendab Angelika Laane oma naeruhoogu ning lisab, et tahab anda oma panuse Eesti filmiajalukku.

Möödunud on tund ja inimesed hakkavad niisama istumisest tüdinema. Järsku saabuvad saali tüdrukud, kes jagavad publikule jäätist. Kõik kargavad oma kohtadelt ning jäätisejagajate juurde tekivad järjekorrad.

Lava taga on olukord tunduvalt rahulikum. Hendrik Toompere jun kõnnib edasi tagasi ja kordab kõva häälega oma teksti ning «Sügisballis» osalenud soome näitleja Sulevi Peltola paneb selga mesilasekostüümi.

Alles kell 22.30 algab õhtu tähtsaim osa – stseen, mille pärast saalitäis rahvast kokku on aetud. Filmitakse publikut ja Tšehhovi etendust «Onu Vanja». Üht stseeni võetakse filmilindile aina uuesti ja uuesti, kogu üritus venib hirmus pikaks ning mõned hakkavad vargsi minema hiilima. 

Kui algab kauaoodatud viimane võte, palub Õunpuu, et keegi nüüd ei lahkuks. «Ainult 15 minutit veel ja siis võivad kõik koju minna!»

Osa rahvast nihkub aga ikka ukse poole ja nüüd kordab Õunpuu sama palvet vene keeles. Õnneks ei lähegi enam kaua ja pea neli tundi saalis istunud publik võib minema minna.