Meediaarvustus: see ei ole kokasaade

Mulle lubati higi, verd ja hõõguvkuumal pliidiraual sisisevaid pisaraid, aga tegelikult lärtsatas telepurgist vastu vahtimist hallitusemaigulist lõimumispropagandat.

Pärast Lilian Kosenkraniuse ja Moidela Tõnissoni ekraanilt kadumist on Eesti kokasaated muutunud häguseks kokteiliks, milles püütakse korraga teha reklaami mõnele vorstivabrikule või maitseaineveskile ning panna keegi kõmulehtede esiküljelt tuttav inimene «enneolematusse» olukorda ehk külmutuskapi ja nõudepesumasina vahele.

Kus ta siis, heldimuspisar silmanurgas, vanaema hakklihakastet kõigist maitstud roogadest hõrgumaks ülistab. Või siis sekeldab ekraanil kamp külatolasid, kes üritavad kurgi-hapukooresalatit, mikros soojendatud lihapalle ja kisselli vahukoorega serveerida kui kodust gurmeed.

«Köögikodanike» reklaam tõotas viimaks ometi midagi muud. Midagi sellist, mida on teinud legendaarne Keith Floyd, oma eksimatuses suur Marco Pierre White, riiakas Gordon Ramsay või ilmakuulus telekokk-lobamokk Jamie Oliver.

Tekkis ootus, et saatejuht Priit «Wend» Kuusk kolab mööda restoranide kööke, õpib ise uusi söögitegemise nippe ja õpetab neid teistelegi. Jäi mulje, et võib oodata ka ülevaadet eksootilistest köökidest, seletusi, kus mida, miks ja kuidas keedetakse-süüakse.

Aga selle asemel sain neli minutit (saade ise kestab veidi alla poole tunni) vaadata sibulaid koorivat saatejuhti ja kuulata tema heietusi, kuidas ta küll millestki midagi ei tea, ent sellest hoolimata on otsustanud Roomas roomlasena käituda. Muide, üks nipp seejuures siiski pudenes: kel sibula koorimine silmad veekalkvele võtab, pangu sibulakoor kõrva taha. Noh, proovime.

Ja seejärel anti sõnajärg päevast päeva Tallinna India restorani köögis askeldavale hindule, pakistanlastele ja srilankalasele. Nende jutud pagulaspõlvest, Eesti karmist talvest ja Sri Lanka sõjakoledustest olid küll liigutavad ja põnevadki, ent nende seotus India köögi eripäradega jäi mõistetamatuks.

Hakkasin neid mõistma, kui uuesti saate reklaami vaatasin: reklaami allserv kirendab lõimumisfondide ja -sihtasutuste logodest. Nii et tegu pole mitte kokasaatega, vaid sallivusele, teineteisemõistmisele ja rahvaste sõprusele õhutava sotsiaalprojektiga, mis on andnud saatejuhile võimaluse euroraha toel oma hobiga tegelda.

Hea vähemalt, et saate lõpus ükski retsept anda raatsiti. Ja saate tunnusmuusika, The Who surematu «Baba O’Riley» on väga hea valik. Nii et kui saate esimesed 25 minutit välja kärpida, hakkaks juba kokasaadet meenutama küll.