Meediaarvustus: teleajakirjanduse lipulaeva needus

Nädal tagasi, kui õhtupoolikul lähenes «Pealt­nägija»-aeg, imestasin, kas saate algust on uuel hooajal ettepoole nihutatud või on mu kell maha jäänud.

Kui teleri sisse lülitasin, jooksis ekraanil lõik purikaohvri Milana Kaštanova vaevalisest paranemisest. See oli nii kaasahaaravalt tehtud, et enam polnud mahti rattatrennist higiseid riideidki vahetada. Imestasin küll, et lõigu autor on Jüri Muttika, kelle seotusest «Pealtnägijaga» polnud varem kuulnud, ent jõuad sa nüüdisajal pidevalt jälgida, kes kuhu järsku esinema värvatakse või kes kus n-ö külalissutsaka teeb.

Igatahes ei jätnud Milana-lõigu sisuline ja visuaalne ülesehitus, Muttika ladus vahetekst, lühikesed, ent emotsionaalse laenguga usutlusjupid ja «mina koos intervjueeritavaga jalutamas-vestlemas»-katteplaanid kahtlust, et see peab olema «Pealtnägija». Aga ei olnud. Oli hoopis «Ringvaade».

«Pealtnägija» alustas siis, kui Muttika oli lõpetanud, ja alustas Mihkel Kärmase tõdemusega, et «pikk staaž ja mineviku hitid ei maksa enam midagi». Algas tõdemusega, et sügisel algab kõik nullist. Juba kolmeteistkümnendat hooaega.

Kui igapäevane «Ringvaade» suudab Muttika esituses näidata iganädalase «Pealtnägija» standardtaset, siis kui kõrgele asetab Eesti telepublitsistika lipulaev, nagu «Pealtnägijat» on juba aastaid kiidetud, oma järgmise kõrguse, millest üle hüpata?

Rasmus Kagge, endine kolleeg Postimehest, alustas jõuliselt. Eksperimendi korras tõestas ta seda, mida enamik inimesi niigi oli kahtlustanud: et kasutatud autode müügiplatsidel on sõidukite odomeetri näitu tegelikust läbisõidust vähemaks krutitud.

Kui miski imestama pani, siis see, et automüüjad, kelle Kagge vahele võttis, teda kui teleajakirjanikku ära ei tundnud. Ju siis leidub veel selliseid, kes «Pealtnägijat» kunagi vaadanud ei ole – ja nüüd maksis see neile valusalt kätte.

Lõigu lõpus igas kaasamõtlevas vaatajas tekkinud küsimusele, et «tõestasite pettuse ära, aga mis edasi?», lubas Kag­ge vastuse anda täna õhtul.

Siiski söandan prognoosida, et Kagge põrkub oma uurimistöö lõpus samasuguse võimuvaakumiga, nagu Kärmas möödunud nädalal oma lõigus. Tuli välja, et mitte keegi ei vastuta selle eest, kui mullu talvel kukkus Pärnus lahtisesse kaevu 22-aastane Diana Aitai, kes seetõttu hukkus. Košmaarne reaalsus, mille peale ei oska teha muud kui koos Kärmasega käsi laiutada.

Käsi pani laiutama ka Roald Johannsoni lugu 71-aastasest teedeinsenerist Jaak Valgemäest, kes on teinud ettepaneku rajada Eesti tuumajaam ohutust silmas pidades Tallinna lähedale maa alla graniidimassiivi sisse. Põnev idee, aga kui asjatundjad kinnitavad, et see läheb maksma mitu korda rohkem kui maapealne jaam, saab selgeks, et tegemist on intellektuaalselt huvitava mõtteharjutusega, ei enamaga.

Nii kruviski saate lõpu lähenedes enim pinget, kuidas saab oma «Pealtnägija»-debüüdil hakkama endine ninja-tüdruk Piret Järvis. Tema peategelane oli kadestamisväärne: 19-aastane Kagu-Eesti poiss Jaan Roose, kes tahab tasakaaluliinil (slacklining) maailmameistriks tulla ja treenib selle nimel kolm tundi päevas.

Vahva noormees, kahtlemata. Pealtnägijalik teostus, vaieldamatult. Aga liiga vara, et Järvise televõimete kohta põhjapanevaid järeldusi teha.

Sama käib «Pealtnägija» avalöögi kohta: vähe on veel silmaga-kõrvaga kogutud empiirilist materjali, mis lubaks prognoosida, kas mineviku hitid, mis enam ei maksa, saavad alanud hooajal üle trumbatud.

Eks tule tõdeda sedagi, et «Pealtnägija» on latti aastate jooksul pidevalt kõrgel hoidnud. Aga ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et näiteks Muttika näitel leidub teistes saadetes tõsiseid kannaleastujaid. Ent lipulaev, kui ta tahab olla lipulaev, peab liikuma teistest ees, kas või poole sammu võrra.

Seda on kõrvalt kerge öelda. Aga seda on neetult raske teha. Kas selles peitubki «Pealtnägija» needus?