Anne Veesaar hakkas mõisaprouaks

«Olin lapsepõlves kogu aeg vanaema juures, kes töötas Taagepera lossis. See oli minu jaoks tõeline muinasjutt! Loss oli siis riigi oma ja seal oli tuberkuloosihaigete sanatoorium – mu vanaema oli seal peakokk. Tuberkuloosihaigeid ravitakse ju eelkõige värske õhu ja hea toiduga,» räägib Anne (54) Kroonika Kodueri veergudel.

Teisalt oli tema vanaisa taluperemees, nii et Anne jaoks kujunes pilt unistuste elust, kus ta saab kord kummikutega maal sumada, siis jälle uhkel sammul läbi mõisapargi siuelda, kleidisaba tuules laperdamas.

«Ma tahan, et mul on mitu elu, et jõuaksin kõike proovida,» seletab Anne. Sel suvel ei jõudnud ta pea üldse oma Tallinna kodus olla, kõik ta päevad kulgesid õhtusse Palmse või Hüüru mõisas.

«Ma armastan mõisaid! Oma töö kaudu saan nüüd nautida mõisates olemist. Palmses on olnud kuninglik tööl käia. Ja see pole minu jaoks enam üldse töö. Kui siia saan – vaid puhas nauding ja meelelahutus!» tõdeb Anne, kes juba kolm suve Palmse mõisas näitlejatööd teinud. Sel suvel mängis ta seal koos Kersti Kreismanniga etendust «Gertrude Stein saatjaga».

«Kuidas ma teen oma päeva õnnelikuks, see on kõik enda käes tegelikult,» arutleb Anne. «Millest tuleb see inimeste üksildus, et ei suuda õnnelikult elada... Olen etendustes seda nüüd palju käsitlenud. On vaja rääkida ja mõelda selle üle, miks otsin viga väljastpoolt ennast oma üksilduses-õnnetuses. Tegelikult su enese häälestusest sõltub, millistel elu nüanssidel lased end õnnelikuks teha. Õnn on enda teha.»

Edasi loe juba sügisesest Kroonika Koduerist!