Vahur Kersna: tahan endiselt olla number üks, aga raskuskese on muutunud

Õnnitlen siis sind selle esimese raamatu puhul ja haiguslehe lõpetamise puhul. Kumma saavutuse üle sa rõõmsam oled?

Need on mõlemad erinevad asjad. Loomulikult ma olen õnnelik mõlema üle.

Selle raamatu pealkiri on «7x7». Ma saan aru, et see on 49  ja et see on sinu vanus, aga mida ikkagi see 7x7 tähendab?

Me ei pea kõike ka ära rääkima. See pealkiri on tõesti mitmeti mõistetav ja seal on palju tõlgendamise võimalusi, ma tahan, et ta olekski selline. Ma olen seda öelnud, et tahan, et rumal inimene sellest raamatust hoiaks eemale. Ja kui ta vaatab seda pealkirja, ei mõista seda, siis ta vaatab, mhh, ma lähen minema!

Praegu on meedia juba öelnud, et Vahuri raamat tuleb täis paljastusi. Lugesin selle läbi ja nägin seal üht paljastust, mis oli väga esteetiline aktifoto su esimesest armastusest. Ja sain sealt kaks paljastavat fakti veel teada: üks oli see, et Viljaga (Savisaar-Toomast - toim) esimest korda suudeldes kestis see kaks tundi ja et sa 25-aastaselt esimest korda maitsesid alkoholi. Rohkem paljastusi ma ei leidnud.

Mina ei ole kuskil öelnud, et seal raamatus on paljastused, ja sa võtad ajakirja lahti, esikaanel on kirjas: «Kersna lubab suuri paljastusi". Ma ei ole, jumala eest, mitte kuskil poole sõnagagi neid lubanud.

Me oleme praegu rääkinud juba mitu minutit ja ma ei ole küsinud seda küsimust, mida pool Eestit ikkagi ootab. Mis sinuga tookord neli aastat tagasi Ugandas juhtus? Ma toetun ainult su raamatule ja seal raamatus oli selline lause: pärast seda Niiluse kosest alla kukkumist, paadiga ümber minekut, kus sa vigastasid kaela, sind viidi või sa läksid järgmisel päeval Vene maffia abiga haiglasse, sind topiti torusse, nagu sa ütlesid. Ja seal oli väga noor mustanahaline arst, kes vaatas seda pilti ja ütles: «Saatus juhtis teid meie juurde kaheteistkümnendal tunnil.» Mida ta sellelt pildilt nägi?

Sa oled väga tähelepanelikult lugenud seda raamatut. /.../ Jah, see on üks lugu, mis minuga juhtus, ja eks ma räägin ühel päeval selle loo ka ära, aga ma arvan, et see päev ei ole veel täna.

Aga see kaheteistkümnes tund ei olnud arsti poolt liialdatud?

Ei, see oli 11. tund ja 59. minut.

Mis juhtub inimesega, kui iseenesestmõistetav õnn ja täiesti mõistetamatu õnnetus saavad ühe inimese elus kokku?

Siis toimub midagi loovat, ma arvan. Siis juhtub uus kvaliteet.

Kui sinuga juhtub midagi fataalset, sa saad aru, et eile oli üks elu, täna on teine elu ja see eelmine elu ei tule enam kunagi tagasi, kuidas sellesse suhtuda? Kas hakata saatusega kohutavalt võitlema või oodata - ma ei tee mitte midagi, nagunii on kõik saatuse poolt ette määratud. Kuidas sina käitusid?

Mina ütlen, et kumbki variant ei ole vist päris õige. Minu arvates peab säilitama mõtteaktiivsuse ja küsima, mida saatus tahab mulle öelda? Kuhu ta tahab mind suunata? Miks ta tahab mind suunata? Mida ma olen valesti teinud? Nüüd on toimumas muutus, mida mulle tahetakse õpetada ja näidata?

Iga inimese ümber on väike käputäis inimesi, kes on hästi, hästi lähedal. See kõik, mis sinuga muutub, see kandub edasi neile. Ütle, kuidas need inimesed peavad käituma inimesega, kelle elu on vähemalt ühel hetkel piltlikult kokku varisenud?

Normaalselt, sa pead jääma iseendaks ja üritama anda parimat. Mul õnneks on need sõbrad olemas ja väga rasketel aegadel leiab alati ja uuesti ja tuhat korda kinnitust, et sa näed, kes on kes.

Missugune on selles nelja aasta pikkuses võitluses tervise eest ja haiguse vastu vahekord nendel ülemistel jõududel, klassikalisel meditsiinil ja alternatiivmeditsiinil ja sõpradel?

Ma ei mõista neid inimesi, kes tormavad posijate ja nõidade juurde ja annavad kogu oma lootuse nende kätte. See ei ole mõistlik. Meil on Eestis väga head arstid, väga kõrgel tasemel meditsiin, ei ole tarvis enamikul juhtudel, usun, et 98 protsendil juhtudel minna kuhugi välismaale. Meil on väga head arstid.

Ja mina jaotaksin selle kolmeks, et üks on meie tavameditsiin, mis väga heal tasemel on teinud kõik, mis ta on saanud minuga teha. Teine sektsioon on need inimesed, kes tegelevad vaimumaailmas ja on sealse seltskonnaga läbirääkimisi pidanud, et minu asjad hästi läheksid. Ja kolmas seltskond on minu lähedased inimesed, kes on raskel ajal olnud minuga. Ja kõik need kolm valdkonda on ühtviisi tähtsad.

Kas sinu vaim ei murdunud mitte kunagi nende aastate jooksul?

Kui minu vaim oleks murdunud, siis ma ei istuks täna siin.

Tead, missugune lause mulle sellest raamatust tegelikult meeldib kõige rohkem? See on see, kus sa oma suurest armastusest Viljast pärast 12 aastat koosolemist lahku lähed ja raamatus on sellest üks lause. «Meie armastus langetas silmad ja meie tunded kustusid loojangus.»

See tsitaat ei ole päris täpne.

Aga see lause oli fantastiline!

Ma täpsustaksin ka seda, et Vilja ei olnud suur armastus, Vilja oli esimene armastus. Liina on suur armastus.

Selle sa oled oma raamatus ka sõnaselgelt välja öelnud, et juba siis, kui sul tõesti kõik oli olemas ja maailm oli su ees põlvili, kui sa tegid televisioonis vaadatavamat saadet, raadios kuulatavamat saadet ja elasid Kadriorus, oli su hing rahul peaaegu kõigega, ainult et ei olnud veel Liinat. Nii et sinu armastus, pereelu on kõik üles kaalunud?

Tegelikult, mis on ikkagi tähtsam? Sa võid rabeleda ja joosta ja olla kes tahes, aga kui sul ei ole häid inimsuhteid...  Armastus on ikkagi laiem asi, mitte ainult ta ei puuduta ühte inimest. Armastus on see, kuidas sa suhtud ülejäänud maailma kõikidesse inimestesse, mitte ainult nendesse, kes sulle hirmsasti meeldivad, vaid ka nendesse, kes on õnnetud, kes on hädas, kes on kas või koledad. Kuidas suhtud endasse, sellesse elusse, mis sulle on antud. See ongi kõik ju armastus. See on armastuse energia.

Kui sa lõpetasid saadete tegemise, umbes neli aastat tagasi vist oli esimene pikem paus, siis sa hakkasid intensiivselt Postimehes kirjutama ja televisioonisaateid retsenseerima. Pool telemaja tiris juukseid ja oli su peale kohutavalt vihane. Miks sa seda tegid? Sa teadsid küll, et sa ajad oma kolleegid vihast roheliseks.

Ma arvan, et ma ei olnud seal ülekohtune. Ja ma ei arva, et ma tegin kellegile liiga, kes ei olnud seda ära teeninud. Lõppude lõpuks peab olema keegi, kes ütleb asju välja, ja mul polnud midagi kaotada. Ma imestan senimaani, et mitte keegi ei saanud aru või ei tulnud seda ütlema, et need on ju kirjutatud sellise inimese sulega, kes väga, väga hoolib sellest televisioonist ja nendest inimestest, kes seal teevad tööd oma südame ja hingega, kes on oma elu sisuliselt sellesse majasse matnud.

Vahur, sa võhivõõrastega räägid rohkem, kui oma tuttavate ja kolleegidega. Nad ju kardavad sind, et kui nad midagi küsivad, sa nagunii ei vasta, ainult muigad ja vaatad ja astud edasi. Mul on üks näide tuua selle kohta sinu raamatust. Sa olid ühel ajal Maarjamõisas Urmas Otiga. Ta pistis pea protseduuride ruumi uksest sisse, kus olid sina, ja ütles sulle: «Saa terveks!» Sa vastasid: «Sina ka!» Miks te rohkem ei rääkinud? See oli viimane kord, kus sa oleksid võinud Urmasega rääkida.

Me oleme eestlased.

Oled sa mõni kord tagantjärele kahetsenud, et oled rääkinud liiga vähe või liiga palju või liiga teravalt või hoopis midagi ütlemata jätnud?

Ma väga ei kahetse asju elus. Üks asi on, mida ma hirmsasti kahetsen, seda teab Liina, aga üldiselt ma ei kahetse.

Sa kahetsed seda, et sa Liinaga ei võtnud ennast kokku ja oleksite võinud hakata elama koos varem?

Jah.

Siis oleks Kelvin täna mitte viie-, vaid kümneaastane?

Isegi 12.

Nii et siin meestele üks näpunäide, et kui oled halvas suhtes ja ei viitsi sealt välja rabeleda ainult sellepärast, et see on ebamugav, siis see on suurim viga?

Jah, nii on!

Kas teed jälle sporti?

Jah, ma käin iga päev siin samas, siit läheb minu jooksurada ja ma jooksen juba lõike staadionil saepururaja peal ja kui ma veel mõned kuud tagasi ei saanud trepist teisele korrusele ülesse, pidin liftiga sõitma, siis nüüd ma jooksen juba lõike.

Üks huvitavamaid kommentaare selles raamatus on Andrus Saarelt, kes on ka meie endine õppejõud. Ta on väga tabavalt öelnud sinu kohta, et ainus asi, mis Vahurit natukene on elus ehk kammitsenud, on pidev püüdlus täiuslikkuse poole, et kui sa oleks tahtnud kogu aeg olla number üks, oleks see sulle andnud võib-olla suurema vabaduse? Kas see number üheks tahtmine on kõrvale heidetud nagu mõttetu kallis riietusese, et nüüd sa võidki olla ükskõik, mis riietes, võid olla ka number kümme, number sada ja üldse väljaspool edetabeleid ja kas see mõjutab näiteks sinu tulevaste saadete külaliste valikut?

Ma tahan endiselt olla number üks, aga nüüd see raskuskese on nihkunud ja ma tahan olla number üks mees oma naisele ja number üks isa oma pojale. Ülejäänu ei ole tähtis.

See oli liiga ilus lõpp, et midagi veel juurde öelda, aga enne, kui me siit laua tagant üles tõuseme – Vahur, kas sa tõesti arvad, et sina tegid «Reisile sinuga» saadet paremini kui mina?

Kui tohib, ma jätaks sellele küsimusele vastamata.

See oligi ainult nali, aitäh Vahur!