Anu Saagim: olin kindel, et tsirkus ilma loomadeta on nagu pidu ilma šampanjata

«Kaks korda Chicagos ja korra Londonis. Chicagos vedasid mind 90ndatel esmakordselt Cirque du Soleil’ etendusele ameeriklastest sõbrad, kes olid näinud seda Kanadas ning jutustasid nähtust imelisi lugusid. Mäletan, et Michigan Lake`i äärde oli seks puhuks püstitatud megasuur ja kaunis klassikaline tsirkusetelk. Selline, millist olen näinud vaid lahedates lasteraamatutes ja multifilmides,» meenutas Anu.

«Esmakordne külastus oli vapustav, kuna ma polnud näinud eales loomadeta tsirkust. Mina tahtsin näha ikka tsirkuseprintsesse hobustel trikitamas, uljaid tiigreid läbi tulerõngaste hüppamas, tantsivaid karusid ja kasse-koeri, kes arvutada ja lugeda oskavad. Olin kindel, et tsirkus ilma loomadeta on nagu pidu ilma šampanjata, lihtsalt masendav,» läks naine tsirkusesse tohutu eelarvamuse ja kirtsus ninaga, kuid oli sunnitud oma arvamust muutma.

«Maailm, millega Cirque du Soleil mind alates esimestest minutitest lummas oli imeline. See oli dramaatiline muinaslugu isuäratavas kastmes. Dekoratsioonid, akrobaadid, nende kostüümid, muusika, värvid..., ma ei mäleta kui mitmeid kordi ma ahhetasin ja sõpru togisin, sest lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda.»

Naine on enda sõnul nõus kasvõi tunde kuskil teatri ukse ees jalalt jalale tammuma, et Cirque du Soleil etendusele pilet saada. Nagu juhtus temaga mõned aastad tagasi Londonis, kus lõpuks õnnetus naisel pilet soetada tänavalt kohaga saali kõige kaugemasse nurka. «Hoolimata sellest, olin showst sama lummatud, kui esimesel korral. Uskuge mind, tsirkust on võimalik teha ka loomadeta! Tsirkus ei pea alati olema palagan. See võib olla ka võrratu teekond imelisele muinasjutumaale. Olen tohutult õnnelik, et Cirque du Soleil saabub lõpuks ka Eestisse!»