«Kid ja Killerist» sai «Vasha»

Sellepärast, et filmi sisu ei vastanud lõpuks enam vormile. «Kid ja Killer» kutsunuks esile hoopis teistsuguseid assotsiatsioone – selliseid, mis juhivad järjekordse pealiskaudse maffiafilmi juurde.  

Arvan, et tulemus on sügavam ja «Vasha» peegeldab seda paremini – kutsub esile huvi ja on salapärasem.

Milline on filmi žanr?

Sobivat kasti on tegelikult raske leida. See ei ole ainuüksi actionfilm, maffiafilm, vestern ega draama – nimetaksin seda suspense-draamaks.

Tšetšeen Artur on läbinisti traagiline tegelane – justkui antiik­tragöödiast pärit. Ta ihkab kätte maksta sõjas kaotatud perekonna eest, juhitakse valejälgedele ja lõpuks surevad valed inimesed. Vägivallaahelast, millesse ta on vastu enda tahtmist kistud, pole väljapääsu. Kui palju pidasite sellega silmas kogu tšetšeeni rahva traagikat?

Tõsi on see, et siin on kolm tegelast, kes kõik elavad erinevat elu, kannavad eneses sõja jälgi – kelle seesama sõda on mänginud üksteise vastu. Nii on Tšetšeenias, aga nii on ka igal pool mujal, kust on üle käinud sõda.

Peamine idee oli näidata seda, millise mõjuga on sõjad ja konfliktid üksikinimese jaoks, milline on vägivalla olemus ja kuidas mõjutab see inimese elukäiku. Lõpuks on vägivallal ikka bumerangiefekt – see tuleb igal juhul tagasi. Oluline on see ahel katkestada.

Tšetšeene mängivad filmis türklased. Miks? Ja kas keel, mida räägitakse, peale inglise muidugi, on ikka tšetšeeni?

Keel on õige – meil oli isegi tšetšeeni ekspert võtteplatsil (Eestis elav Imran Ahajev). Mis näitlejatesse puutub, siis üritasime küll tšetšeene värvata, isegi Tšetšeeniast, pidime aga loobuma – professionaale, kes oleks sobinud, lihtsalt ei leidunud. Kõige rohkem sobisid füsiognoomialt türklased.

Miks on film nii pingutatult dekoratiivne, ka muigama panev?

Mulle ei meeldi naturalism. Mulle meeldib maailmu disainida. Oleksin isegi Tallinna ümber disaininud, kui oleksin saanud. (Naerab.)