Uued plaadid

Sean Paul on selline imelik mees, et on kohapealsetes dancehall’ides (sünnilinn Kingston, Jamaica) hinnatud ja läänemaailma klantsklubides samuti. Nii metsikus tsoonis, kus hinnatakse autentsust, kui piirkonnas, kus valitseb David Guetta.

Põhimõtteliselt võiks teda ju dancehall’i David Guettaks pidadagi, nagu Skrillexit võiks pidada dubstep’i David Guettaks jne, kahjuks on asjad läinud nii, et see täiesti nüri muusikat tegev Guetta on mingi mõõdupuu. See selleks, aga millest Seani puhul selline universaalsus?

Sest Popcaan või Cham ei ole popid «läänes» ja näiteks euroreggae (S.E.X.Appeal jne) ei ole õige asi. Vastus on selles, et Sean Paul on Jamaica meinstriim, aga hea maitse piires, mis ühest küljest tähendab kindla peale minekut, samas on Seanis toorem pool säilinud, raju ragga-biit on kõige aluseks, aga siin tuleb kolmas mõõde mängu: uuel plaadil keerab Sean Drake’ide ja The Internetide tuules enamiku lugusid digitaalseks, petlikult magusaks rnb-ks. Mis on omamoodi võluv.

Valner Valme

Sean Paul
Tomahawk Technique (VP)
Hinne 3
-----------------
40 aasta juubel

Viimane, kuues Doorsi album sai eelmise aasta lõpus 40-aastaseks. Ega ju «Other Voices» ja muid Jim Morrisoni järgseid enam Doorsi plaatideks ei arvesta. Kõigest nelja aastaga, mis lahutas luigelaulu bändi­nimelisest debüüdist, oli muutunud paljugi. Noorest seksmaost solist oli ära joonud ja «mehe hääl» ilmneb eriti klassikalisemates bluusrokkerites nagu «Been Down So Long».

«The Doorsi» uljus, põhjapanevus ja sugesteerivus oli asendunud kogenud bändi räsitud, aga läbimõeldud ning läbi tule ja vee käinud lõunarokiga. Absoluutseid, aastakümneid kestvaid lööklaule (nagu esimesel plaadil «Light My Fire», «Break On ­Through») siin polegi, kuigi singel «Love Her Madly» on võib-olla kõige ilusam Doorsi lugu üldse. Ja muidugi «Riders In The Storm» plaadi viimase loona paneb karjäärile aukartustäratava punkti, nagu aimates peatset krahhi ette, ja seob nii muusikaliselt kui temaatiliselt ühtlasi otsad kokku debüüt­albumi psühhbluusihümnidega.

Valner Valme

The Doors
LA Woman
(Rhino)
Hinne 4
-------------------
Õhtu vanadele sõpradele

67-aastane Stephen Stills ei vaja Onu Bella nõuandeid, kuidas artist peaks end laval ülal pidama. Seeaeg kui «Koduperemehe käsiraamatu» tulevane autor tatise ninaga Tartu linna vahel ringi jooksis ja plahvatusi korraldas, tegi tema-mees juba vägitegusid ansamblites Buffalo Springfield ning Crosby, Stills, Nash & Young.

Stills kirjutas 60ndate hümni «For What It’s Worth» ja veel palju teisi lugusid, mis klassikalise roki austajatel pealuu sisse kulunud. Värske kontsertplaat on vanade sõprade õhtu, pooleldi acoustic, poolenisti electric, lugude vahele veeretab Stills jutukera, pajatades toredaid lugusid möödunud aegadest. Ei mingeid hüüatusi stiilis «Kuidas teil läheb?», «Kas teil on mõnus olla?», «Tõstke käed üles!».

Mart Juur

Stephen Stills
Live At Shepherd’s Bush
(Rhino)
HInne 4
--------------
Joel Tammik, täpsemalt

Rajaleidja on Eesti ühe isikupärasema elektroonikamuusiku Joel Tammiku alter ego, mille ta võttis (taas)kasutusele pärast eelmise aasta eepilist, kontseptuaalset, äärmiselt inimlikku albumit «Horisont», et sooritada helireis mineviku ja tuleviku ristteede asemel seisundite ja tasandite ja elementide sisse, argikogemusest välja, teadvuse taha, maailma servale, kus lõpeb linn ja lõpeb mets.

Abstraktsiooni aste on nii kõrge, et me ei saa rääkida kontseptsioonist, vaid pigem spekulatsioonist. Pole kokku lepitud, mida miski tähistab, helid oleks nagu unes tekkinud. See on ideaalpilt albumist. Loomulikult võib selle kohta öelda ka minimalistlik ambient-techno ja kõik on paigas, paigasolek on aga teema, mida see plaat vältida tahab.

Sahinad ja kajad ihkavad meid hallutsineerida. Osa sellest kõlapildist on elektroonilise muusika huvilistele tuttav juba kuni paarkümmend aastat, saksa leibelitest Chain Reaction, Basic Channel, Force Inc ja Mille Plateaux, ja õigupoolest on ka Rajaleidja debüütalbumi lood kogunenud aastast 2001. Nii et midagi eriti uut, aga kindlasti midagi huvitavat ja ausat.

Valner Valme

Rajaleidja
Rajaleidja
(Väli)
Hinne 4
-----------------
Hipsteri bling

Hiljuti avaldasin ühes plaadiarvustuses muret, et Los Angelese linnal väidetavalt ei ole keset ja see vahel ka LA artistide loomingus tunda annab. LA tüdruk Dev, kes laiema tuntuse saavutas mängides põhirolli Far East Movementi paari aasta taguses superhitis «Like A G6», on maha saanud debüütplaadiga ja jälle võib sama juttu rääkida.

Dev paistab olevat hipster (Fergie ja Kesha hipsterim versioon) ja mingi hipsteri sümptom siin plaadil ka avaldub – kõik on justkui korras ja huvitav ja aeg-ajalt cool ja paneb tantsima ja igav ei ole ja piinlikkust ei tekita, aga millestki kinni ka ei ole hakata, ei heas, ei halvas. Paned plaadi mängima, Dev laulab-räpib-lõikab-kleebib oma electrorap-pop-whatever lood ära, vahepeal mõtled omi mõtteid, Dev ikka laulab.

Paned plaadi uuesti mängima, Dev laulab, sina kuulad, vahepeal mõtled, ja alati mitte Devi peale. Suudaks Dev oma lood kuidagi kompaktsemad teha, siis võib-olla mõtleks Devi plaati kuulates ainult tema ja ta muusika peale. Praegu aga on, nagu on.

Janar Ala

Dev
The Night
The Sun Came Up
(Indie Pop)
Hinne 3
----------------
Itaalia indie

Porcelain Rafti pseudonüümi taga peidab end Itaalia kodulindistaja Mauro Remiddi, kes varem mängis ansamblis Sunny Day Sets Fire. Seni on ta avaldanud «Fountain Head EP» ja «Strange Weekend» on tema debüütalbum. Esteetika on lihtne: kitarrid, süntesaatorid, trummimasin, shoegaze’ilik saund, britpopi mõjudega vokaal ja folgilikud laulud. Kõlab kohati nagu Ulrich ­Schnauss kohtuks varase Verve’iga ning näppaks mõjusid new weird America skeenest. Korralik debüüt, ei midagi uut, kuid Itaalia indiskeenel kindlasti väärikas esindaja.

Erkki Hõbe

Porcelain Raft
Strange Weekend (Secretly Canadian)
Hinne 3
----------------
Rütmiorkester

Akustilise teraapia bändi Yakuzi Pato debüütalbumi kohta ei saa öelda oodatud, kuna keegi ei osanud seda oodata. Viiele noorele Turu andergraundmuusikule tuli viie aasta eest umbmäärane idee, et teeks õige ühe moodsa globaalse haardega akustilise lounge’i plaadi. Nende väärt mõtetega koguneti korduvalt bassimehe Juka Nikkase kodustuudiosse, kuid läks nii, et alati oli seal teha midagi huvitavamat, kui pikka plaati salvestada.

Aasta tagasi võeti end siiski kokku ja nädal kestnud ööpäevaste sessioonidega sai materjal meeste endigi üllatuseks purki. Ülejäänu oli juba tehniline küsimus. Instrumentaalne latiinomõjudega reggae afrobiidi võtmes käsitletuna läbi põhjamaise prisma kõlab muidugi sõgeda kontseptsioonina, kuid õnneks polegi soome kultuuri paremad hetked kunagi erilise ratsionaalsusega hiilanud.

ETV ammuse lastelavastuse «Tammetõru seiklused» akordionsüntesaatori ning prantsuse šiki popduo Air loomingu vahelisse tsooni sobituv Yakuzi Pato on tore näide sellest, et visadus tasub end ära ja kompleksid ei vii kuhugi.

Margus Haav

Yakuzi Pato
Yakuzi Pato
(Taimi)
Hinne 4
----------------
Ah sa, mait, dubstep!

James Blake rääkis vahepeal, et vihkab Ameerika dubstep’i (Skrillex jt jaurajad). Põhiliselt selle pärast, et seal mandril on muusikast olulisem, kes suudab kõige jõhkramat bassiliini pakkuda (muidugi käivad sinna hulka ka ajast ja arust hambaarstipuuri urinat meenutavad kriginad, kraginad). Keshava ehk Kaarel Kattai on hoopis teist masti mees.

Ei ta mahu ühte paati Skrillexiga, liiga esoteeriline. Ja ega ka Blake õige võrdlus pole, liiga maadligi. Mitte inspiratsiooni mõttes, vaid hoopis orgaanilisuse mõttes. Keshava saundid meenutavad Amon Tobinit, kui muidugi lisada pehmust ja idamaisust. Viimase aja parimaid plaate Lejal Genese tallist!

Niilo Leppik

Keshava
One World EP
(Lejal Genes)
Hinne 4
----------------
Mitte igaühele

Liigub kõlakas, et kui Jarrett pool aastat tagasi Rios kontserdi andis, rabas ta telefoni kätte kohe aplausi lõppedes ja kõllas ECMi bossile Manfred Eicherile: «See on mu kõigi aegade parim live!» Salvestusest pressiti plaat. Jarrett on muidugi meister, aga klaver on jube kõrvanõudlik pill ja ilma rütmigrupi ja toetava vaseta võtab ka vilunud džässisõbra kõrva pikapeale hellaks.

Esimesel plaadil on Jarrett teravam ja astub jõuliselt klahvidele. Teise ketta harmoonilisemad, õrnade funk’i- ja bluusituksetega palad annavad pinges kõrvale pigem puhkust. Eriti mõnus on pianisti musitseerimisele taustal kaasa üürgamas kuulda. Kui silmi kõvasti kinni pigistada, saab natuke kontserditunnet kätte küll. Sooloklaveri topeltalbum on nõudlik kuulamine. Soovitatav Jarretti fännidele ja klaveriarmastajatele.

Hendrik Alla

Keith Jarrett
Rio
(ECM)
Hinne 4