Tavaline koolipoiss sattus filmi peaossa

Mardi sõnul on ta tavaline eesti kutt, kes üritab oma rada käia. Sest see on tal juba selge – vaba aega sisustab noormees nuku- ja noorsooteatri noorsoostuudios, oma kooli teatritrupis ja kooliraadio saateid tehes. «Olen ka poole kohaga noorkotkas,» muheleb asjaosaline.

Lemmikharrastuse näitlemisega oli noormehel enda jutu järgi seni õnnestunud tegelda vaid massistseenides. Ühe erandiga: kooliteatri jõuluetenduses kehastas ta kuusepuud.
Kinolinale sattus Mart üsna ootamatult. Ema näitas talle ajalehekuulutust, milles otsiti filmi lõbusat noormeest, kuid toona lõi Mart käega. Nagunii pole mõtet.

Mõni aeg hiljem sattus ta vaatama «Terevisiooni» saadet, kus tutvustati saiti casting.ee, ja poiss otsustas oma CV sinna üles riputada. Ta rääkis võimalusest ka oma klassivennale, kellele sõprade üllatuseks helistati ja videovõttele kutsuti.

Mart läks huvi pärast kaasa. Nüüd nendib ta, et «läks nagu tavaliselt» – sõbrale pakuti osalust massistseenis, Mardile aga peaosa. «Kaaslase koht lõigati siiski lõpuks filmist välja,» muigab ta.

Mis ühendab «Vasha» peategelast Tomi ja Marti? «Elurõõm ja muretus,» kostab Mart, «ka mina olen selline – rõõmus ja elujõuline inimene.» 

Ta meenutab raskeimat võttepäeva: kümnekorruselise haigla katus, kuus kraadi külma, Mardil seljas vaid pidžaamapüksid, T-särk ja kerge kittel. «See oli hullumeelne,» meenutab ta. «Erinevalt teistest ma haigeks ei jäänud, sest kogu aeg oli adrekas sees.»

Mart lisab, et kui paljud eakaaslased saavad oma adrenaliinilaksud näiteks poksitrennis, siis temale on sama efektiga just näitlemine. Ta on enda sõnul edev ja näitlemine pakub talle rahuldust. «Mulle meeldib, olen hakanud seda ala armastama,» pihib ta.

Noormees tunnistab, et kui ta esialgu tulemuse pärast pabistas, siis nüüd, filmi vaadanuna, pole selleks enam põhjust: «Ma võin tõesti uhkust tunda ja usun, et film meeldib kõigile. See on väga tähtis, et ise endaga rahul olen.»