Uued plaadid

Bosside majaprojekt DJ Food hakkas tegema DJ-de abisaundi ja kõigepealt küttis viis plaati breike, luupe, biite ja sämpleid, millel nagu iseseisvat väärtust polnudki, aga mida oli jõle kena pearooga segada. Eelmised pärisalbumid «Recipe For Disaster» (1995) ja «Kaleidoscope» (2000) olid juba iseseisvad seiklused.

Nüüdne kolmas Food on endine külalisliige Strictly Kev üksi, kuigi kasutab kamraade The The Matt Johnsonist Natural Selfini. CD esimene mõtteline pool koosneb anarhistlikult rokkivatest lööklauludest, lõpupoole sõidavad peale pikad hulpivad träkid, mis liimivad su kaasa triivima kuhu mujale kui kosmosesse. Olemas on kõik Ninja Tune’ile iseloomulik: rutjuvad bassigruuvid, taevalikud salongijazzi sämplid kompuutris korralikult läbiloksutatutena, müstifikatsioonid ja pikk ajatelg retromaaniast futurismini.

Valner Valme

DJ Food
The Search Engine (Ninja Tune)
Hinne 4
----------------
Grime-professor

On siin-seal asjatundjad nurisenud, et kümne aasta eest tõusnud briti oma uus hip­hopi alaliik grime ei täitnud potentsiaali, hääbus enne läbilööki suures ilmas ehk Ameerikas. Ometi grime’i jäänused niidavad Inglise tabelitippe: nooremad Professor Greenid ja Example’id (osa neist on segunenud post-dubstep’iga) ning vanemad profid, nagu Dizzee Rascal ja Wiley, on hitimeistriteks kasvanud.

Subžanri isa on muidugi ka Dizzee vaimne isa Wiley, kes on loonud ka subsubžanri eskibeat, mis tähendab saundis esikohal metalli ja electro’t nappide vahenditega, aga tantsuliselt lööva hiphopi raames.

Ta on sellega kahmanud pappi («Wearing My Rolex») ja hoidnud ka jätkuvat andergraundi (album «Grime Wave», 2008). Nüüdne topelt-CD, tema seitsmes album, ei hooli reeglitest, millest enamik on ta enda kehtestatud, ja esindab võrdlemisi raju esitust kiiretel, teravatel, minimalistlikel eskibiitidel. Sümpaatne, aga topelt on palju.

Valner Valme

Wiley
Evolve Or Be Extinct (Big Dada)
Hinne 3
-----------------
Tundlikud helid

Luomo on Sasu Ripatti, tuntud ka kui Vladislav Delay. Luomo on rohkem tema n-ö «hausi» alias. Tema muusika on laia spektriga, keskendumata millelegi konkreetsele. Detroiti hausi fiiling, happehaus, tekno, diiphaus jne.

Plaat ei paista millegagi silma ega ka ei põru otseselt. Uuenduslikele ja andekatele tüüpidele nagu Blawan ja Dauwd jääb Soome veteran alla just originaalsuse ja julguse poolest. Laulab peamiselt ise, asendades hurmavad sireenid tema eelnevatelt teostelt.

Muidugi kui laskuda öisesse ja tossusesse tantsusaali, ei oleks viga midagi, nagu ikka selliste plaatide puhul. Põnevusega kuulavad kodus plaate ainult fännid, teised aga küsivad DJ-lt, et mis lugu see küll oli.

Niilo Leppik

Luomo
Plus
(Moodmusic)
Hinne 3
-----------------
Oma saar

Plaat tekitab kahetisi tundeid – poprokilik algus ja eriti Toivo Kurmeti «Naer» tõmbab käima. Äge overdrive-elektrikitarrisoolo Martin Matilt ja hard-rock-puutega trummari Dmitri Nikolajevski löök annavad lootust energialaengule. Hea on kuulata Vaheri mehelikult kärisevat häält, milles on nii seksapiili kui sisemist haavatavust.

Aga album teeb stiililise kannapöörde juba neljanda looga, kui Gennadi Podelski «Mõtisklus» (1959) tuletab meelde Georg Otsa esitust sellest meloodilisest loost. Klaverisaadegi oleks kui 53 aasta tagusest ajast. Edasi voolab muusika salongilikus mahedžässi võtmes, südamelähedane paistab Vaherile olevat isamaa teema.

«Leib jahtub», «Eesti muld ja Eesti süda» – elumehelik jõud on asendunud rahunenud meele ja hoolega. Sümpaatne joon solistis, kuid segadus on kuulajasse külvatud. Raju bänd on asendunud vaikse duo või trioga. Vaher veenab, et ta hinges on sügavamaid tundeid, hääles dünaamikat ja värve. (Valik võib olla tingitud sellest, et Eestis esinetakse tihti just duona, kuna suurt bändi ei jõuta kinni maksta!) Ja siis! Torm on tagasi – nagu marulised viikingid esitab suurem koosseis šamaanitrummi saatel «Oma saart», see energia sobib noortele meestele!

Kui klahvimees Rain Rämmal mängib klaverit üldiselt vanamoodsalt, suudab ta samas üllatada cool’i melodikasoologa «Laulus verelilledest». Vaatamata sümpaatiale Vaheri tämbri ja mõtiskleva loomuse suhtes julgeksin soovitada noorele lauljale leida muusikaliselt see päris oma saar, teema, mis tal lauldes ka kordub: «...oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusast...» Võib-olla tasuks loobuda džässilikkusest, sest tundub, et poprock-laad sobib Vaherile rohkem. Ka ballaade võib lahendada lihtharmooniatega.

Hedvig Hanson

Margus Vaher
Lähedal
(ise välja antud)
Hinne 4
-----------------
Klounide kool

Nende esimese demo lükkas mitu firmat tagasi, kuid Saksamaal Fulda linnakeses kahekümne aasta eest koolipoistena alustanud bänd on iga albumiga heviredelil ülespoole rühkinud. Laulja Tobias Sammeti loodud on traditsioonilise heavy ja hard rock’i mängureegleid järgiv musa ja tekstid, millest ei puudu ei eepika («Pandoras Box») ega must huumor («Aleister Crowley Memorial Boogie»). Pundile leiti nimi kunagise tööõpetuse õpetaja hüüdnime järgi ja poisikeselik lust on neis tüüpides õnneks siiani alles.

Lauri Leis

Edguy
Age Of The Joker (Nuclear Blast)
Hinne 4
---------------
Viiulikaunitar

Barokkplaat elustab kolme sajandi tagust aristokraatlikku meeleolumuusikat. Nicola mängib Vivaldi ja Tartini kontserte elegantselt, õrnkergelt ja naeratusega. Barokihittidest on plaadil Vivaldi «Suvi» ja Tartini «Kuraditriller», mis Benedetti esituses mitte eriti kuratlik. 24-aastane šoti-itaalia päritolu Nicola Benedetti kerkis esile BBC noorte muusikute programmi võitjana kaheksa aastat tagasi, on kogunud mitmeid imelapse­auhindu ja on praegu tegev Šotimaa noorte muusikaga hõlmamise projektis «suure õena». Plaadifirma reklaamib albumit imearmsa videoga, kus tütarlaps viiuldab Veneetsia vaadete paistel. Ongi ilus ja kerge plaat.

Tiia Teder

Nicola Benedetti
Italia
(Decca)
Hinne 5
----------------
Noorus pole hukas

Ehkki orkester tegutseb aastast 2007 ja on andnud üle 50 kontserdi, pole ta paraku varem minu radarile sattunud. Muusikud ütlevad ausalt, et algusest peale on eesmärk mitteakadeemilise, kergema muusika esitamine. Küllap ongi parem, et Tallinna reaalkooli õpilased ei võtnud ette Mozarti või Elleri partituure, vaid südamelähedasema repertuaari.

Muusikute harrastuslikku tausta arvestades võib öelda, et orkester täitsa kõlab. Esikplaati kaunistavad solistid kodumaisest koorekihist (Liisi Koikson, Hanna-Liina Võsa, Hannaliisa Uusma, Tõnis Mägi, Chalice jt) ning hinnatud arranžeerijad (Tõnu Kõrvits, Timo Steiner, Erki Pehk jt), ülekaalus on eesti popi ja roki väärtlood.

Plaadi lõppu on paigutatud muusikalinumbrid, mis kostavad esituslikus mõttes vaat et pareminigi, kuid kahjustavad albumi terviklikkust – ootamatult tarre tungiv Broadway glämm mõjub Ruja ja Tõnis Mäe lugude siiruse, südamlikkuse ja sügavuse kõrval sisutühjalt. Nii väites pole ma muidugi objektiivne. Muusikalide moosmagusad, teeseldud tunded on minus nimelt alati vastumeelsust tekitanud.

Joosep Sang

Noorteorkester Reaalmažoor
Üle müüri
(ise välja antud)
Hinne 4
--------------------
Klassikaline thrash

Ewert Sundja ütles intervjuus, et ükski täiskasvanud muusik ei mõtle tänapäeval enam žanri piires. Oluline olevat muljuda piire, proovida erinevaid stiile, pürgida sünteesi poole, olla natuke folk, natuke popp, natuke indie. Dave Mustaine ei kirjutaks alla selle avalduse ühelegi sõnale, tema-mees on eluaeg nüri järjekindlusega seisnud žanri tõupuhtuse eest ning hoidnud Megadethist eemal kõik võõrad mõjud.

Mistõttu võib nende 13. stuudioplaat (võrreldes kas või Metallica või Slayeri viimaste töödega) kellegi kõrvus kõlada ehk anakronistlikult. Samas on «Thirteen» äärmiselt elujõuline ja agressiivne album, mida kannavad tugevad meloodiad ja Mustaine’i ja Chris Brodericki väsimatu kitarrismus. Siin-seal tehakse napp noogutus Black Sabbathi, Death Kennedyse ja Alice Cooperi poole, seda nõuab klassikalise thrash’i segasevõitu kaanon.

Mart Juur

Megadeth
Thirt3en
(Roadrunner)
Hinne 4
------------------
Irdesteetika

Maineka techno-muusiku uus EP algab askeetlikku elektroesteetikat järgiva tiitelpalaga, nõksu toob sisse Matthew Deari enda veiderdav vokaal, mida kujutaks vabalt ette näiteks Nicolas Jaari või Destroyeri albumil. Külalisvokalist Jonny Pierce särab teises palas «In The Middle (I Met You There)», ird-hiphopilik taust, tagasivaade «Midnite Vultures»-perioodi Beckile ja üllatus-üllatus, korralik meloodia!

Hüpnagoogiline avangardpop à la James Pants kolmandas palas «Street Song». Mõnevõrra tribaalsema rütmikaga viimane pala «Around A Fountain» on vahest kahvatuim, ent võtab lõpuks hoo kenasti maha. Igas loos korduvad motiivid suurte variatsioonideta. Dear kannab selle korduvuse siiski edukalt välja. Mida võibki eeldada igalt healt techno-mehelt.

Erkki Hõbe

Matthew Dear
Headcage EP
(Ghostly International)
Hinne 4