Nädala plaat

Getoingel ajab juhtme kokku

Lana Del Rey ehk Lizzy Grant oli just NME esiküljel karjumas «Ma olen hull!». Tema kõrval möliseb Noel Gallagher: «Ma olen geenius, just nagu Jumal,» Ei tahaks neid kaht kõrvutada, aga ei saa ka mööda vaadata, et mõlemad nende ütlemised on ühtemoodi jaburad. Noeli iba teame juba ammu, aga Lana selliseid hüüdeid on arvatavasti veel tulemas.

Avaldused, millel ei ole mingit pistmist tegelikkusega ega tehtava muusikaga. Lana on enda mõjutajatena maininud Elvis Presley, Britney Spearsi, Allen Ginsbergi, Leonard Coheni, Nirvana, loetledes siinkohal ainult mõned. Eriti kummastav valik, peaks ütlema, tundub täiesti seosetu, ja arvatavasti ongi. Ent mine tea, ta ju arvab, et ta on peast soe.

Plaadi produtsentideks on hiphop-maailmas kuulsust kogunud Emile Haynie (produnud ka Eminemi) ja Jeff Bhasker. Neid kutte võib asetada ühise nimetuse alla: geto Arvo Pärt. Või getoklassikud, kuna albumi saundi domineerivad peale hiphopi ka sakraalsus ja keelpillid. Biidid on surmigavad ja tüüpilised. Vahel on isegi tunne, et sisselennanud viiulipartiid on mõeldud selleks, et mõjuda ootamatult ja värskelt. Mnjah.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, on kuulda, et selle plaadiga on kiirustatud. Raha ja feim on liialt silmi pimestanud ja kui Lanat on tõsiselt mõjutanud härra Cohen, siis mil viisil see küll väljendub? Tore oleks, kui ta võtaks Leonardilt üle selle zen-rahu, mis küll väljendub mõningal määral Del Rey laulumaneeris. Lana hääl on ülimalt laisk ja voolav (tahaks siia veel paarkümmend o-tähte lisada, nii veniv on ta hääl).

Kui tohib muidugi, jätaks singlid kõrvale ja räägiks, mis on tegelikult plaadil kõhus. loos «Off To Races» saadab Lana tarkade siilide õlal õpetussõnad pikalt ja tõstab oma hääle kõrgust, mis kõlab eriti valelt ja võõralt: kui Barbie-nukk oskaks rääkida, siis oleks see täpselt sama. «Diet Mountain Dew» viib mõtted veel ühe ülimalt haibitud ja vihatud artisti Kreayshawni juurde. Samasugune nukulikkus, mõlemal ka üsna teeseldud atitüüd.

Minu mõttekäigu peatab aga «National Anthem», ehk peaks vist püsti tõusma, kahjuks mitte, kuna ka see lugu on lapsiku lüürikaga, ent mingitki põnevust tekitab ilutulestiku sämpel, mis on aga ilmselge viide Kanye Westi loole «All Of The Lights», millega on seotud Jeff Bhasker. «Money is the anthem so put on mascara and your party dress» – nii õige! Hüüataks keegi USA varateismeline.

Vaieldamatult parim lugu on «Summertime Sadness», kuigi jälle on mängus morbiidsed keelpillid, on ka tunda sellist makaronivesterni fiilingut, tühi kõrb, liivatormid vaheldumas selginemistega. Lana Del Rey debüüt ajab nii lihtsate vahenditega juhtme julmalt krussi. Ülistushõiked vaheldumas pettumusohetega.