Nädala plaat

Veel kirevamaks läinud nad

Aga ega muusikas ei ole sarm keelatud ju. Hea küll, lihtsad lood (plaat-plaadilt enam mitte nii väga, kohati ikka üldse mitte), selgelt defineeritav indirokk (aga siiski midagi enamat juba ammu), Kesk-Eesti vaim (aina globaalsemaks muutub) ja esilaulja (on see siis parasjagu Madis Aesma või Mihkel Kirss) pole ka just Pavarotti (aga ta püüab – mitte Pavarotti olla, aga ta laulab püüdlikult, isegi piinlikult püüdlikult, mis on veel üks selle bändi sümpaatsustest; ja Pavarottit poleks siia bändi ka vaja, isegi mitte elavana).

Ei saa öelda, et Andur ei kasuta klišeesid, kohal on endiselt 80ndate USA indirokk oma helisevmüriseva jonnaka minekuga ja sama aja briti C86 indi irooniline naivism enne madchesterit ja sama aja Uus-Meremaa Flying Nun-leibeli kaunis lo-fi-sinisilmsus.

See on tuum, aga igal plaadil lisab Andur sinna täiesti ootamatuid tegureid, mida enam ei ole nii hõlbus nimetada, aga mis ulatuvad grupi juurtest kaugemale, aladele nimedega funk, krautrock, soul, postpunk, süntpopp, fm-pop, tantsumuusika, jooneke siit, jooneke sealt, mis kuju võtavad ikkagi alles ansambli enda kollektiivses peas, ja seega ei saa rinnale õmmeldud firmamärkide järgi öelda, kust vabrikust mingi šnitt pärineb. Muusik võiks ikkagi olla melomaan ja Ans. Anduri puhul kostab vastav eruditsioon välja just võimaluste paljuses ja nende kasutamise mitmekesisuses. Lisaks sarmile.

Juures on uusi kvaliteete: ekstaas, hüpnoos. «Ookeanide aeg» on lugu, mille varjamatu eesmärk on hullutada, selleks peab bänd ise ees hulluks minema ja muidu ikka teatud määrani reserveerituks jäävad, ehteestlaslikud poisid on sel plaadil ise vabamad kui kunagi varem, ehkki sarm on endiselt natuke kohmakas, ja seda parem, sest nõrkused mängib bänd välja enda kasuks.

Mingid stereotüübid on Ans. Anduri ümber, aga nad ühtaegu mängivad nendega õrnalt ja hardunult ning samas ka purustavad neid, nagu väike laps või kiisupoeg. Tujukus tuleb popis kasuks, emotsionaalse laengu pealt neelab kuulaja alla mõndagi avangardset, aga ka standardset.

Iseenesest tavaline indipoplaul «Välismaistes hotellides» keerab sündi­umina, raske kitarri, gruuviva bassi, koliseva trummi ja falsetini üüratud vokaali pealt tuurid nii üles – näiliselt tühja koha pealt, et järgnev klassikaline andur-pala «Rebased on linnas» tundub vaatamata paremale viisile ja nakkavale pa-pa-paa-taustalaulule plaadi ainsa pettumusena. Mis näitab, et asi on hinges ja teostuses vähemalt samavõrra kui meloodiajoonises.

Üli-funky «Nüüd käin ringi zombina» oma tekstilises ja teostuslikus totruses läheb samuti lõpuni: kui sõnaline ja muusikaline huumor ajada uljalt üle võlli, ei ole tulemuseks (vastuseks) kohmetu itsitus, vaid eufooria. Ja see on ka üks popmuusika eesmärkideks kahtlemata, tume pool ei olegi Anduri eriala.

Bänd on kümne tegevusaasta ja nelja ametliku albumiga õppinud publikut ümber sõrme keerama, nende siirus on mask, aga nende manipulatsioonidega kaasa minnes leiame end värvilisemast maailmast kui «Asfaldilaste» ja «Tuled peale» aegsest rajumalt, sirgemalt rokkivast, puhtast indie-paradiisist.

Ans. Andur on oma kuulajale ühtaegu mugav ja ebamugav partner ja just seeläbi väärtustab kuulajat.