Nädala plaat

Kodumaist meeleoludžässi

Usun, et igal muusikasõbral on teatav nõrkus muusika vastu, millel avaneb autorite puhas musikaalsus täiel määral – see tähendab pikki instrumentaalsoolosid, häälevigurdamisi, nutikusi arranžeerimisel ja muid, võib-olla isegi formaalseid andekusenäitajaid.

Minul vähemalt on selline nõrkus. Võimalik, et see nõrkus on isegi tingitud võimalusest, et sedasorti formaalne kõrgpilotaaž võib ka väga tüütuks osutuda. Selliseid kvaliteete otsides olengi pöördunud enamasti džässi poole ja mida aeg edasi, seda rohkem mind sealt välja visatakse.

«Luuperikontsert nr. 1» on teatrimuusiku ja endise Opium Flirdi liikme Erkki Hõbe ühemeheprojekti Multiphonic Rodent kolmas album. Luuper tähendab masinat, milleta Hõbe üksi kuidagi hakkama ei saaks.

Tema meetod on panna mingi heliluup korduma ning siis hakkab ta sellele erinevaid instrumente peale mängima. Instrumente mängida Hõbe oskab ja pillidest või tehnikast on plaadikaanel ka pikk ja muljetavaldav nimekiri. Tundub, et Hõbe on pillifetišist, mis tavalisemas keeles tähendab vist muusikut.

«Luuperikontsert» on Multiphonic Rodenti seni kõige meloodilisem ja džässilikum plaat. Need meloodiad on tihti tõesti ilusad. Võtame näiteks trompetipartii, mis on keskne loos «Kaunishing». Samuti on Hõbe laulma hakanud ning teeb seda pehme indie-mehe äärtest hajusal moel loos «Tsivilisatsioon neab iseend» ja ekstsentriliselt kruunivalt Paul-Eerik Rummo tekstile «Parem Kosmogoonia».

Plaati läbiv meeleolu on üsna ühtlane – see on selline kergelt uinutav 70ndate keskpaiga stiilis natuke psühhedeelne ja kosmiline džässvaib à la Alice Coltrane või Lonnie Liston Smith. Samuti on hõlbus leida jälgi kas või Tõnu Naissoo omaaegsest multifilmimuusikast: nii et mingit kohalikku hüpnagoogiat ka.

Rääkida meeleolust on siinkohal õiglane, sest «Luuperikontserti» võib paljuski nimetada meeleolumuusikaks. See on võrdlemisi võrgutav mäng muusika esilolemise ja taustalejäämise funktsioonidega.

Hetked, mil kakofoonilisepoolne puhkpilliarranžeering lõikab otse keemilise kõlaga bassigruuvile otsa («Kas soovid aedvilju?»), vahelduvad tähelepanu hajutavate momentidega, mil muusika läheb justkui su kuulderaadiusest välja ja kuhugi teadvustamata alale.

Kui ütlen, et «Luuperikontserdil» on kohti, kus võib jääda mulje, et mõni soolo ei ole ehk nii filigraanselt välja arendatud kui tahaks või et kuskil on jäädud lihtsalt pillimängimise ajal natuke magama, siis ma ei tea, kas on see etteheide või kompliment või hoopis need mõlemad korraga.

Erkki Hõbe on andekas ja ambitsioonikas muusik, kelle võimalikul plahvatusel on vahel suhteliselt suur introvertsuse filter. Hõbe plahvatab kuhugi sissepoole. Nagu öeldud, on sel nii head kui vead. Perfektsiooni poole tüüriv plaat teeb arvatavasti tahtlikult päris palju vigu sisse ja see on pluss.

Jazzkaarele ka rohkem selliseid esinejaid. Kuldmedalit ma Hõbele selle plaadi eest veel ei annaks, küll aga hõbemedali. Nalja kah siia lõppu.