Nädala plaat

Veenev elementaarsus

Julge küsimusega nimetab oma uut plaati ukraina päritolu tegus Eesti kitarrist Oleg Pissarenko. See pole retooriline ega ka mitte ülbe tooniga küsimus, Oleg tõepoolest otsib vastuseid nendele kõige fundamentaalsematele küsimustele, soovides panna end ja teisi mõtlema olulisima üle elus.

Olegi muusika austajad teavad, et juba õige kaua on kitarrist loonud minimalistlikku muusikat, mis peaks tooma meid tagasi kõige algusse, jätma ebaolulise, välise ja pöörduma endasse.

Koondanud enda ümber parimad oma põlvkonna muusikud – Raun Juurika, Mihkel Mälgandi, Ahto Abneri – ei saa tulemus olla midagi muud kui säravakõlaline, mõtestatud ja dünaamiline muusika. Olles juba aastaid koos musitseerinud, on Olegi bändi liikmed saanud osaks Olegi muusikamaailmast, mõistes ja täiendades seda.

Enim annab tooni, võiks öelda, et ajab oma rida selles minimalismis klahvpillimängija Raun Juurikas. Tema peavoolust kõrvalehiilimine oma natuke hullunud elektroonikakasutusega toob eriti teravalt esile neid küsimusi – kes keegi on? Või kus on muusikas piirid? Oleg ise jääb tagasihoidlikuks, justkui lavastaja, kes väikses kõrvalosas oma lavastust, antud juhul muusikalist voolu jälgib.

Muusika aluseks on küll Olegi kirjutatud lood, kui see on vaid alge – tihti koosnevad lood vaid mõnest korduvast harmooniast, mis moodustavad terviku just teiste muusikute osalusel, helide ja energiate lisamisel. Isegi kui Juurikas vahel oponeerides segab ära selle tasakaalukuse, kujuneb üldpilt ja kontseptsioon ikkagi selline, nagu Oleg on algselt mõelnud – lihtsakõlaline, kohati lausa popp, või «postrock’i sugemetega», nagu helilooja ise ütleb.

Ja nõnda, vahelduvalt, on see muusika huvitav kuulata, sest see pole lihtsalt ilus, vaid ilus oma kujunemises, otsingutes. Selleks et teha lihtsat muusikat mõjuvalt, on vaja muusikuid, kes on mänginud palju erinevat ja keerulist muusikat, läbi nende õppimiste ja otsimiste elus võib leida end ja veenvat elementaarsust, mida taotletakse.

Oleg on öelnud, et kõik on muutumises, elus ei saa midagi tagasi võtta, samuti on loovmuusika kordumatu tunnete, mõtete ja kogemuste seis antud hetkes, järgmisel hetkel oleme jälle uued ja hea, kui oleme uued paremas tähenduses – paremad, targemad, südamlikumad.

Jah, südamlikkus on kindlasti tähtis moment selles muusikas, nagu ka tasakaal. Kuigi, tahaks hirmsasti Olegilt vastu küsida – kes tema on ja kas groove temas lööb ka veel välja, noor mees ju veel, täielikuks «kojujõudmiseks»!?

Kõik, keda hakkas Olegi muusika huvitama, võiksid kindlasti kuulata ka tema plaati «Book’s Burning» ja ehk jõuate ka mõttele, et äkki on Olegi puhul see rahulikkus hoopis tuli tuha all. Sest ega ilma tuleta poleks ju kirge teha ka rahuliku puhta meele muusikat.