«Lapsena vaatasin tõesti telekat päris palju, ma mäletan, et nii umbes kümneaastaselt tulin koolist koju ja hakkasin kohe seebikaid vaatama. Neid tuli nii palju üksteise järel, et ma vaatasin terve õhtu telekat, reklaamipauside ajal tegin koolitükke ja sõin. Ja siis vaatasin jälle edasi. Mu vanemad ei ole mind elus üldse palju piiranud, nad on soovitanud ja suunanud, aga oma valikud olen ma ise teinud,» rääkis Täpp Buduaarile.

«Praegu vaatan telekat üsna vähe, on mingid kindlad saated, mida ma jälgin. Näiteks vaatasin ma igal esmaspäeval «Eesti tippmodelli» – see oli kohustuslik, ma plaanisin kõik asjad nii, et esmaspäeva õhtud oleksid vabad. «Kättemaksukontorit» ja uudiseid üritan ka vaadata nii palju kui võimalust on, aga selline telekasõltlane ma enam pole, nagu lapsena,» leiab Täpp end teleka eest üsnagi harva.

Kinno meeldib talle minna just siis, kui õige tunne peale tuleb. Ka filmide osas naisel suuri eelistusi pole, samas ulmefilme ta pigem väldib. «Kinos meeldib mulle ikka käia, jõuan sinna tavaliselt üsna spontaanselt, et nüüd võiks minna. Erilisi kinoplaane ma ette ei tee, kui tuleb tahtmine ja aega on, siis sean sammud kinno. Võin vaadata kõiki filme, aga mulle ei paku väga pinget mingid absurdsed elukad ja väljamõeldistest tehtud filmid, kus tõega on vähe pistmist. Ma ei usu majasuurustesse tapjaämblikesse ja mingitesse limastesse olenditesse, kes purskavad tuld.»