Leid sai nimeks «Frankensteini» soomuumiad, kirjutab National Geographic.

Isotoop ja DNA uuring näitas, et mees- ja naissoost skeletid koosnesid mitme inimese skelettidest. Miks neid maha mattes nii tehtud oli, ei ole teada.

Inimjäänused leiti Šotimaa Lõuna-Uisti saarelt Cladh Hallanist 11. sajandist pärit majade alt.

Jäänused olid maetud looteasendis sadu aastaid pärast nende surma.

Teadlased arvavad, et inimjäänused pandi sohu säilitamiseks ning sadu aastatid hiljem võeti nad sealt välja ja ameti maha.

Manchesteri ülikooli teadlase Terry Browni sõnul räägivad need skeletid üsna palju.

«Naise skeletil ei sobinud lõualuu koljuga. Selle tõttu tegime DNA-testi,» selgitas Brown.

Brown võttis DNA näited naiseskeleti lõualuust, koljust, käelt ja jalalt. Uuring paljastas, et kõik need osad pärinesid erinevatelt inimestelt, kes ei olnud omavahel suguluses.

Naiseskeleti osad pärinesid samast ajaperioodist. Mehejäänuse isotoopuuring aga näitas, see skelett koosnes osadest, mis pärinesid inimestelt, kes surid paarisaja aastaste vahedega.

Teadlaste sõnul olid Cladh Hallani muumiad väga hästi säilinud.

Soos on kõrge happesus ning vähe hapnikku. Seal leidub baktereid, mis lõhustavad struktuure.

«Seal säilivad orgaanilised materjalid, kuid samas on happesus väga kõrge, lõhkudes kaltsiumil põhinevaid materjale,» selgitas Belfasti ülikooli teadlane Gill Plunkett.

Teada on, et enamikul soost leitud inimjäänustel on säilinud paremini pehmed koed ja nahk, mitte aga luud.

Uurijad ei ole leidnud vastust, miks kohalikud heitsid laibad esmalt sohu ning miks nad hiljem erinevatest osadest koosnenud jäänused maha matsid.

Browni sõnul võib tegemist olla pronksiaja inimeste praktilisusega.

«Võimalik, et nad kaotasid mingi kehaosad ära ning nende asemele võeti soost esimesed kätte juhtunud,» selgitas

Teise võimalusena pakkus ta välja, et tegemist on mingi sümboolse matmisega, milles on mitme erineva inimese jäänused.