Siiri Sisask – julgelt üksi

H: Siiri, sa üllatad oma uue plaadiga eelkõige seetõttu, et esitajaks oled sina üksi klaveril. Eks oled olnud alati julge, aga kas seekord pead vastu haritud interpreetide ja eelarvamustega muusikateoreetikute hinnangutele?

S: Hinnata võib nii ja naa, pidades silmas üht ja teist. Kui luuletaja oma luuletust ise esitab, on see kindlasti midagi muud kui näitleja esitus. Näitleja paneb omad rõhud, mida luuletaja ise esile võib-olla ei tõstakski. Mida ma siis kurja tegin, et muusikateoreetikute hinnanguid kartma peaksin? Esitasin ju lihtsalt oma lugusid ise.

H: Oled öelnud, et keegi ei saada sind nii nagu sa ise. Et eelmise plaadi puhul tundsid, justkui muusikud oleks jätnud su üksi ja seadnud su laulud selliseks, et sa ise end oma lauludes enam ära ei tundnud...

S: Jah, ise saadan oma asju minu nägemusele oma lauludest kõige vastavamalt. Koostöös muusikutega on tulnud ette küll, kus ma enam oma lugusid minu jaoks õige energiaga laulda ei saa. Kuid on olnud ka väga huvitavaid ja lennukaid arranžeeringuid.

H: Kas üksinduses ja vaikuses elamine ongi ehk viinud sind selle olemuslikuna tunduva muusikani – muusikani sinus eneses, minimalistlikuna, maskideta, seadmata, ja sulle tundub, et tahad kuulajani tuua selle alastuse?

S: Ma arvan, et loominguks peab iga kunstnik saama olla nii üksi kui vaikuses. Mulle on oluline, et saaksin süveneda, see on nagu meditatsioon, mida tehakse omaette. Ma ei püüa konkreetselt midagi, kõik tuleb ise. Kuulajani toon asjad, mis on võtnud vormi.

H: Nendes klaveripalades on mõjutusi klassikalisest muusikast ja samas folgist ning rahvalauludest, tundub, nagu oleks kõik lood üks ja sama laul. Ometi teemad erinevad – «Liidi kirjast 1944» Kariibi mere indiaanlasteni välja. Kui pika aja jooksul oled neid muljeid kogunud ja kas need on kõik isiklikud mälupildid?

S: Ma kuulan haruharva muusikat, peaaegu üldse mitte, seetõttu ma ei tea enam, kes või mis on mind muusikaliselt mõjutanud. Küll aga mõjutavad mind kohad, kus käin, ja tegemised, mis teen.

Jah, kindlasti on mu laulud ja lood isiklikud mälupildid ja kogetu. «Liidi kiri 1944» on sündinud kirjast, mille leidsin oma talust, milles ma praegu elan. Kolides maale ja remonti tehes, leidsin tapeedi vahelt kirja. Kiri oli ümbrikus, kuid lahti tehtud ja ilmselt ka loetud. Seal kirjas seisid mitmed konkreetsed asjad ja õhustik, mida olen ka oma luuletuses välja toonud.

Või siis luna indiaanlased – konkreetne juhtum reisilt Kariibi mere äärde.

Üldiselt on äsjailmunud plaadi lood tekkinud mul kahe viimase aasta jooksul.

H: Kellena end nüüd kõige enam ise määratled – näitleja, muusiku, laulja, helilooja, klaverimängijana või on need olemised kõik osa su väljendusest ja eneseotsinguist?

S: Ma ei määratle ennast. Mina olen mina. Ma ei mõtle kunagi, et olen laulja või muusik või kes. Elu ise toob palju võimalusi ja ka katsumusi, olla ja muutuda sisemiselt, eneseotsing on mu eesmärkidest püüdlusena ära kadunud.

H: Plaadi nimi on «11», kaanel on vanaaegse kella sihverplaat, mis näitab ühtteist. Ühtlasi on see su üheteistkümnes väljaanne su loomingust, kuhu kuuluvad peale plaatide ka lasteraamat ja DVD. Sel arvul paistab olevat sinu jaoks rohkelt tähendusi. Või seostub see kuidagi hoopis «üksteisega»?

S: Selles mõttes on see number tõesti minu jaoks tähenduslik, et juhus leidis ka muid seoseid. Võib-olla on kõigi asjadega nii, et alati on muidki märke, kui oskad vaadata. Kuid nimi «11» plaadile tuli me köögi kellast, mis oli kell 11 seisma ja vaikseks jäänud, ning millest ka nimilugu sündis. «11» on, jah, aga ka «üksteist», kuid see kõik on lõpuks lõpmatus. Aeg kulgeb, inimesed kulgevad – läbi aja ja aeg neist läbi, ajades üht ja teist siin elus ning mõjutades üksteist.

H: Viimasel ajal hoiad vist teadlikult eemale seltskonnast, meelelahutusajakirjandusest ja eelistad eraldatust, segamatust ka üldiselt, nüüd väljendub su jõuline üksi hakkamasaamise vajadus ja võime ka muusikas?

S: Jah, ma hindan väga aega, mida saan enda ja oma lähedaste jaoks kasutada.

H: Kas üksindus pole mitte ühe otsija tõeline leid – pärast arvukaid inimsuhteid, pärast armastust ja selle kadumist, pärast lõputut leidmise ja kaotamise väsimust? Kas pole mitte nii, et ka teise inimese kõrval oleme me ikkagi üksi ja lõpuks polegi see nii kurb?

S: Üksinduse taipamine on, jah, paljudele keeruline ja tundub kurb, kuid samas elame vaid üksi oma nahas, sellest saab aru igaüks. Suhtleme oma arvukaid suhteid, räägime miljoneid sõnu, otsime elus tuge ja sõprust. Vaid mõistes iga inimese üksildust ja haprust kõiges selles, mis maailm pakub, ootab ja loodab inimesest, saad olla tõeline sõber.

H: «Ma olen teel oma koju», laulad sa. Kas see su hinge kodu on päris valmis või ikka ja alati kujundamisel?

S: Elu kujundab.