Kontsert
Ariel Pink’s Haunted Graffiti (USA)
Rokiklubi Tapper, Tallinn
14. juuni
LA avangardisti hullumeelne esitus Tapperis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Los Angelese avangardisti ja ekstsentrilist popmuusikut Ariel Pinki soojendas harva laval nähtav Galaktlan oma laivgrupiga. Teistmoodi oli selle muidu instrumentaalse space-rock-kollektiivi etteastes külalisvokalist Kadi Uibo ülesastumine ühes loos.
Galaktani kvartett tegi lühikese soojenduse, mängides vaid ligi 40 minutit.
Veidi enne kella kümmet jõudis lavale Ariel Pink oma saatebändiga Haunted Graffiti. Peakangelane oli riietunud drag’i (punane seelik ja puha), tema lavaline liikumine oli kaootiliselt tuigerdav ning tema lugude vaherepliigid olid enamasti puhas teadvuse vabal voolul põhinev nonsenss. Ainuüksi tema lavalolekust, milles oli märgata erilist joobumust, oli selge, et Ariel Pinki puhul on tegu tõeliselt ekstsentrilise muusikunatuuriga.
Puhas garaažirokk
Omapärase (kodu)stuudiosaundiga muusikute puhul tekib alati küsimus, kuidas see artist laivis kõlab. Viieliikmelise Haunted Graffiti esituses omandas Ariel Pinki lo-fi pop-psühhedeelia raju garaažipungiliku jume. Bänd kõlas nagu autentne 60ndate obskuurne garaažiroki bänd, neogaraažiroki imiteerijatega polnud siin midagi ühist.
Mõnigi lugu, nagu «Trepanated Earth», omandas laivis kohati intensiivsuse taseme, mis võrreldav metal’iga, või vähemalt Boredoms-tüüpi mürarokiga. Tundus ka, et Haunted Graffiti teeb mõnelegi punkrokikollektiivile silmad ette. Dissonantsi, sündisaundide ja improvisatsiooniliste implikatsioonide poolest tekkis ka teatud sarnasus krautrokiga. Rariteetne versioon harvamängitud «Life In LA» loost, kus stuudiovariandi klarneteid asendasid kammipillid, sugereeris aga Zappa stiilis veiderdamist.
Kõik need stiililised nüansierinevused viitavad muusikakriitikute hinnangutele, et Ariel Pinki loomingus võib ära tunda mõndagi, mis viimase viie kümnendi jooksul on olnud underground rock’is põnevat ja uuenduslikku.
Eriti hästi joonistus see aspekt välja kontserdil. Mis oli üsna pikk, üle kahe tunni, sisaldades palju lugusid, mida Haunted Graffiti laval tavaliselt ei esita. Ja arvatavasti oli see isegi pöörasem kui Ariel Pinki keskmine laiv.
Kui ekstsentriline
Kontsert oli haruldane nähtus mitte ainult sellepärast, et Eestis esines oma võimete tipul olev tegija. Vaid ka seetõttu, et publik sai näha, kui ekstsentriline võib parimat sorti underground rock ikkagi olla. Mitmed muud tänapäeva tegijad tunduvad vaoshoitud, võrreldes üliküllusliku karismaga, mis paistab välja Ariel Pinki lavalolekust. Samas jällegi oleks tema imiteerimine ka mõttetu perspektiiv. Sest loomupärast ehedust (mida Pinkil on ohtralt) ei ole võimalik edukalt jäljendada.