«Ma ei tahaks seda tunnistada, kuid ma tunnen end tavaliste inimeste juuresolekul kummaliselt. Vaadake, kogu mu elu on möödunud laval, ja mulje, mis mul inimestest jääb, on aplaus, ovatsioonid ja sinu järele jooksmine... Laval tunnen ma end turvaliselt.» Nii ütles oma elu kohta eile ootamatult haiglasse viidud ja südamerikkega surnud laulja Michael Jackson ise. Kellele geniaalne muusik, kellele pedofiiliaskandaalidega igaveseks rikutud meediatäht – teda teavad kõik.
Oma väga ebatavalise elu kohta oli Michael Jacksoni surm neljapäeval äärmiselt banaalne – keskealine mees kukub kokku südamerikke tõttu, kirjutas mainekas Briti ajakiri Economist kokkuvõtvalt elu jooksul nii ameeriklaste südamerõõmuks, popmuusika kuningaks kui ka deemonlikuks lastevägistajaks nimetatud laulja kohta.
Jacksoni isiku ebatavalisest tuntusest annab märku seegi, et sellest raporteerisid esiküljel peaaegu kõik ajakirjandusväljaanded üle maailma, Economistist ja Al Jazeerast kuni staari surmast esimesena suuremale avalikkusele teada andnud meelelahutusportaalini TMZ.com.
Eesti aja järgi ööl vastu reedet surnud Jacksoni surm oli suuremale osale maailmast traagiline šokk, kuigi 50-aastasena surnud Jackson oli hoolimata oma pühendunud jälgijaskonnast palju muud kui vaid armastatud laulja.
Kunagine rõõmsameelne lapstäht oli elu lõpuks hiiglaslikes võlgades, räsitud kohtuskandaalide, ülimalt kummaliste abielude ja rohkem kui kahtlaste suhete poolest lastega.
Jacksoni enda lapsepõlv oli tema sõnul hirmus. «Mul ei olnud kunagi korralikku lapsepõlve,» on ta korduvalt öelnud ja kinnitanud, et tahaks seda tagasi. Kriitikute arvates armastas ta oma lapsepõlve nii väga aga seepärast, et oli siis staar.
1958. aastal Indiana osariigis sündinud Jackson oli oma pere üheksast lapsest seitsmes. Kõik tema vennad ja õed, Rebbie, Jackie, Tito, Jermaine, La Toya, Marlon, Randy ja Janet on veel elus, nagu ka ema Katherine ja isa Joseph Jackson.
Just terasetöölisest isa oli see, kes lapsed varases nooruses enda jälgedes laulma pani. Ja mitte ainult laulma, nagu selgus nii Michaeli kui ka tema õdede-vendade hilisematest tunnistustest.
Isa peksis neid, et nad paremini laulaks, ja hirmutas, et nad tema õpetussõnadest ikka õigesti aru saaks. Kord ühe esinemise ajal väitis ta, et publiku hulgas on püssiga mehed ning kui Michael piisavalt kärmelt ei tantsi, siis saavad nad talle pihta, kirjutas ajakiri Vanity Fair.
Sellest, et Jacksonite perekonnaelu oli kõike muud kui idülliline, näitab ka näiteks isa väljaspool abielu sündinud tütar või vanima lapse Rebbie hilisemad isa vastu tõstatatud süüdistused seksuaalses ärakasutamises. Ema Katherine oli pühendunud Jehoova tunnistaja, nagu ka Michael Jackson ise, enne kui ta sellest usulahust 1980. aastate lõpul eemaldus.
Perekonnaõnn ei saabunud Jacksonite juurde ka hiljem, kui lapsed kõik täiskasvanuks olid saanud. Ühe venna, Randy naise varastas teine, Jermaine ning naisel on lapsi mõlema mehega, Playboyle poseerinud õde La Toya Jackson on oma meest süüdistanud peksmises.
Kui isiklikus elus ei läinud Jacksonitel hästi, siis muusikatööstuses tuli edu märkimisväärse kiirusega. Viiest vennast koosnev ansambel, mis sai hiljem nimeks Jackson 5 ja pärast plaadifirma vahetamist Jacksons, kus Michael varasest noorusest peale kaalukat rolli mängis, oli oluline sissetulekuallikas, kuigi algusaegadel esinesid lapseeas Jacksonid muu hulgas ka enne striptiisietendusi.
Jackson 5 sai siiski plaadistuslepingu ja mitu korralikku hitti. Üsna varsti pärast seda sai jalad alla ka Michael Jacksoni soolokarjäär.
Filmis «The Wiz» alguse saanud koostöös sündis 1979. aastal Michaeli esimene edukas sooloplaat «Off the Wall».
Lisaks edetabeliedule sai aga sel ajal alguse veel üks lauljaga seostatav nähtus – nimelt murdis ta 1979. aastal oma ninaluu ja noormehele tehti pärast kaebusi mitu plastilist operatsiooni, mis lõpuks Michael Jacksoni välimust tundmatuseni muutsid.
Tõeliseks ülemaailmseks superstaariks sai Jackson 1982. aasta plaadiga «Thriller», mille nimilugu on üks tuntumaid muusikavideoid üldse.
Lisaks meeletule kommertsedule ja kriitikute kiitusele sai ta aga 1984. aastal esinedes tugevalt põletada. Umbes sellest ajast pärineb ajakirjanduse arvates ka tema meeletu tähelepanu oma välimusele, millega seostub muu hulgas aastatega üha heledamaks muutunud ja lõpuks lumivalge meigikorraga kaetud nahk.
Aasta-aastalt muutus alguses peamiselt muusika ja suurepärase esinemisoskusega tähelepanu võitnud Jacksoni kuvand meedias kummalisemaks. Ta levitas ise lugusid sellest, et magab hapnikukambris, võttis endale šimpansi, keda kohtles kui oma last. Lisaks Neverlandi rantšo, kus oli kõike, mida üks väike laps võis tahta – lõbustuspargist kuni kinoni.
Kõige selle juurde aina ebamaisemaks muutuv välimus ning vastukäivad jutud nahahaigusest vitiliigo ja laulja väidetavast naha pleegitamisest – pole ime, et ta teenis oma Hullu-Jacko (Wacko Jacko) hüüdnime.
Miski ei kinnistanud seda aga rohkem kui 1993. aastal tõstatatud süüdistus 13-aastase Jordan Chandleri seksuaalse ahistamise kohta. Kohtuasi küll venis ning lõpuks süütõendite puudumisel lõpetati, kuid suurema osa avalikkuse jaoks oli Jacksoni maine sellega määritud.
Ei aidanud ka kiire abielu Elvis Presley tütre Lisa Marie Presleyga ega sellele järgnenud liit Debbie Rowe’iga, kes sünnitas mehele kaks last. Hiljem sai ta seni avalikkusele tundmatu surrogaatemaga veel ühe lapse.
Hoolimata sellest, et Jacksoni muusikukarjäär oli küllalt edukas, oli ta nüüd tabloidide pealkirjades peamiselt veidruste või lausa ohtliku tegevusega – üha rohkem räägiti tema ravimisõltuvusest ja pankrotist, kuna vaatamata suurele varandusele suutis ta kulutada veelgi rohkem.
2003. aastal näidati televisioonis dokumentaalfilmi Jacksoni elust, kus ta rääkis tollal alla 14-aastase Gavin Arvizoga ühes voodis magamisest. Varsti pärast seda esitati Jacksonile uus süüdistus seksuaalses ahistamises, millele lisandus alaealise jootmine alkoholiga.
Nendeski küsimustes mõisteti Jackson lõpuks õigeks, kuid kumbki kohtuasi ei veennud avalikkust sellest, et ta on ka tegelikult süütu. Vastupidi, paljude arvates ei läinud ta vangi vaid seepärast, et on Michael Jackson.
Kohtuasjad maksid talle ka reklaamilepingute tulud ning Wall Street Journali sõnul ulatusid staari võlad surres poole miljardi dollarini. 2008. aasta ulatas talle veel ühe õlekõrre – möödus 25 aastat «Thrilleri» väljaandmisest. Staar ise plaanis tagasitulekuturneed 50. sünnipäeva järel. Sellest kõigest jäi aga väheks – kontserdid tuli edasi lükata ja kõik lõppes 25. juulil, kui tema süda enam vastu ei pidanud.
Nagu paljud inimesed, olen ka mina sügavalt šokeeritud, et Michael Jackson on surnud. Ainuke veel šokeerivam uudis oleks see, kui kuninganna Elizabeth II oleks surnud. Ei, tegelikult on äsjane uudis ikka šokeerivam, sest kuninganna on vana, Jackson oli aga ainult 50.
Seekord ei ole ma šokeeritud ainult kui inimene, vaid ka kui mustanahaline, sest Jackson oli kõige kuulsam mustanahaline inimene maailma ajaloos. On võimatu alahinnata tema tähtsust mustanahaliste seas. Ta mitte ainult ei loonud uskumatut muusikat, teinud uskumatuid videoid, andnud maid raputavaid show’sid, vaid ta ka murdis barjääre viisil, mida pole varem tehtud ega pole ka võimalik enam samal viisil teha.
Nüüd on raske uskuda, et enne Michael Jacksonit ja Jackson 5’i olid mustanahalised kuulsused tupikteel. Mustanahalised muusikud nägid pidevalt vaeva, et jõuda laiema publikuni väljaspool mustanahaliste kogukondi. 25 aastat tagasi oli MTV-l mitteametlik reegel, mis keelas mustanahaliste muusikute videote näitamise.
Jackson muutis kõik, mitte poliitilise ütlemisega, vaid lihtsalt produtseerides materjali, mis oli nii elav ja nii paganama meelt lahutav, et see nõudis näitamist.
Jackson töötas mitmete žanritega. Alates «Thrilleri» aegadest ei olnud ta enam r&b muusik. Rhythm & blues ei ole žanr, vaid turundusväljend muusikale, mis on populaarne Ameerika mustanahaliste hulgas.
Jacksoni muusika oli populaarne kõikjal. Aga tema muusika juured on 1950. ja 1960. aastate aafrika-ameerika muusikas, James Browni tantsu rutiinides, Tamala Motowni muusikamasinas ning Frankie Lymoni ja Teenagersi kaasahaaravates meloodiates.
Viimastel aastatel õnnestus Jacksonil mustanahalistest inimestest võõrduda. Nagu minu üks aafrika-ameerika meelelahutusäris tegutsev sõber kord ütles, parafraseerides üht Jacksoni laulu: «Ei ole oluline, kas oled must või valge – Michael Jackson tõestas seda, sest ta oli mustanahaline, kuid nüüd on ta valgem kui ükskõik milline valge mees.»
Siiski enne tema ootamatut lõppu jätkus paljudel tema jaoks vaid häid soove.
Minu isiklik kokkupuude Michael Jacksoniga algas albumiga «Dangerous». Kuulamine on minu puhul toimunud pigem «Dangerousist» tahapoole ja tuleb tunnistada, et mind haaras tema muusika mingil ajahetkel pea jäägitult.
Olen alati nimetanud tema paremaid palu kliiniliseks popiks (räägin siinkohal soolokarjäärist ja popikooni staatuse meisterdanud plaatidest nagu «Thriller» ja «Bad» – võiks muidugi pikemalt kõnelda Jackson 5’ist ja Motownist, aga…).
Quincy Jonesiga kahasse tehtu lähemal kuulamisel avastate, et ükski trummilöök pole pandud põhjuseta ning ükski instrument ei kõla lõdvalt ja kunagi ei kata partiid üksteist. Selles muusikas on korraga piisavalt «õhku» ja läbikomponeeritust. Igast noodist kostab välja perfektsuse nõue ning on võimatu minna lähemale täiuslikkusele popmuusikas, kui seda on «Beat It» või «Smooth Criminal».
Oma tipphetkedel oli Jackson täius ise. Palun kuulake tema plaate ilma juttudeta Neverlandist, lemmikpärdikust, iluoperatsioonidest ja maskis lastest. Jackson on legend, kelle mõju popmuusikale, muusikatööstusele, koreograafiale ja kogu popkultuurile on võimatu üle hinnata. Kindlasti kuulub ta samasse nimekirja Elvis Presley või Beatlesiga.
Väljavõte kollasest pressist: Britney on masendunud, Timberlake šokis, Cher ei oska reageerida ja Madonna nutmist lõpetada. Kuulda on vaid pressiteadete kirjutamise klõbin.
Massimeedias on irved vaibunud ja kurdistav vaikusepomm on maandunud keset tsirkuseplatsi, kus saadakse aru, et andekaim kloun on surnud.
«Peeter Paan», õhkab New York Times, ja haigla ümber on kogunenud tuhanded leinavad fännid, olles osaliseks teistsuguses, ent ehk Jacko suurimas suveetenduses. Surm on lõpuks see, mis lunastab avaliku arvamuse ees popmuusika ühe suurima veidriku, kellega ei press ega inimesed osanud juba tükk aega enam midagi peale hakata. Tõeline geenius ei mahugi kunagi konventsioonidesse.
Tänasel päeval tahaks aga rääkida vaid muusikast ja meenutada iga pidudel kuuldud «Billie Jeani», kordi, kui raadiost tuli «Take Me Back» või «ABC», seda lapsepõlveaegset käiku Rakvere pontšikukohvikusse, kus lasi mu maailma õhku «Thrilleri» video täispikk versioon, ja «Badi» vinüüli, mis oli mu elu esimene päris isiklik plaat.
See on tema tegelik pärand. Pange peale mõni tema lugu ja peaasi: don’t stop ‘til you get enough.