Sihitu kulgeja teekond geiikooniks

Gus van Santi filmi nimitegelane Harvey Milk (Sean Penn) leiab 40. eluaasta künnisel, et tegelikult pole ta oma elu jooksul mitte midagi märkimisväärset korda saatnud, ning otsustab koos noore armukese Scottiga (James Franco) kolida New Yorgist seksuaalvähemuste pealinna San Franciscosse, alustamaks seal uut ja täisväärtuslikku elu.

Uue elu alustamise teele veereb aga nii mõnigi takistus, sest selgub, et ka 1972. aasta San Francisco pole mingi maapealne paradiis. Peagi leiab Milk end teel poliitikasse, kaitsmaks geikogukonna õigusi. Rada linnavalitsusse osutub käänulisemaks, kui Milk ja tema kaaskondlased arvata oskavad, kuid pärast mitmeid edutuks osutunud kandideerimiskatseid saab Harvey Milkist siiski kui mitte esimene avalikult homoseksuaalne, siis vähemalt esimesena just sellele kaardile mänginud poliitik USA ajaloos.

Säravad isiksused kipuvad tõmbama ligi vastuolulisi inimesi ning Milki puhul on selleks tema linnavalitsuse kolleeg ja peaaegu sõber Dan White (Josh Brolin), kelle tunded Milki suhtes on ilmselgelt ambivalentsemad, kui tubli katoliiklane seda endale tunnistada tahaks. Vihkamine jääb peale ja Dan White haarab kätte relva, et kaitsta traditsioonilisi pereväärtusi lillade, neegrite ja naiste eest.

«Milkist» rääkides ei ole ilmselt suur patt «paljastada» ka filmi lõppu, sest tegemist on reaalselt eksisteerinud isikuga, kes pole ehk meie kandis kõige tuntum, kuid on seda ikoonilisem kuju oma sünnimaal USAs. Van Santi mängufilm keskendub Milki viimastele aastatele geiaktivistina ning mingil määral ka tema suhetele kallimate ja kaasvõitlejatega. Loomulikult nõuab ekraaniaeg oma, kuid tegelik Harvey Milk oli märksa koloriitsem isik kui paljalt filmist nähtu.

Leedu päritolu juudi perekonnas kasvanud Milk jõudis enne San Franciscosse kolimist elada õige mitut elu – olla nii üliedukas pintsaklipslasest finantsanalüütik Wall Streetil kui tegutseda mõned aastad hiljem teatrimänedžerina, seda muide pärast enda vallandada laskmist pikkade juuste mahalõikamisest keeldumise tõttu.

Mehe nii mõnegi eelmise suhte oli katkestanud just Milk, sest talle ei meeldinud tollaste kallimate poliitiline aktiivsus, kuid ilmselt siiski saatuse eest pääsu pole.

1978. aasta novembriks oli sihitust kulgejast saanud jõuline poliitik, kes oleks ilmselt veel palju jõudnud korda saata, kui ta teele poleks sattunud tema oma Marc Chapman.

Kino või tele?

Milki lugu on kütnud Hollywoodis kaua kirgi, esimene Oscar tuli aastal 1984, dokumentaalfilmile «The Times Of Harvey Milk» (rež Rob Epstein). Hiljem oli selleteemalise filmi produtseerimisest huvitatud Oliver

Stone, ja juba tollal oli juttu, et van Sant oleks režissöör, peaosas aga Robin Williams.

Üsna pea läksid meeste teed lahku ning 2007. aastal leidis Gus van Sant endale uue stsenaariumi, mille järgi filmi teha, ning äkitselt oligi arenduses kaks mängufilmi Harvey Milkist. Van Santi film sai valmis ning tõi ära kaks Oscarit, ühe Sean Pennile ja teise Dustin Lance Blackile parima originaal­stsenaariumi eest.

Teine film jääbki tõenäoliselt tegemata, kuigi teades, et lavastajatooli oli palutud «Tavaliste kahtlusaluste» ja «Valküüri» režissöör Bryan Singer, võib vaid oletada, milline film sealt oleks tulnud. Ei oska väita, kas halvem või parem, kuid kindlasti teistsugune kui van Santi subtiilne linateos.

«Milk» on hea film, kuid võinuks olla veel parem. Režissöör loob oskuslikult meeleolu, segades meisterlikult lavastatud kaadreid dokumentaalse materjaliga, ja Sean Penn näitab, et on tõesti autasusid vääriv näitleja.

Õigus on ka välismaisel filmiarvustajal, kes leiab, et suurejooneliste näitlejatöödega kinotükk jätab telefilmi mulje. Kino või tele, praegusel juhul vahet pole, sest Milki lugu on vaatamist väärt, tuletades meile meelde, et kunagi pole hilja revideerida seda nappi ajavahemikku, mida me nimetame oma eluks.