Film, mis sobib tARTuFFile nagu rusikas silma

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ebatavaline armastuslugu Venemaa provintsis: Gennadi (Aleksandr Koršunov) ja Svetlana (Inga Oboldina) filmis «Tuvike»
Ebatavaline armastuslugu Venemaa provintsis: Gennadi (Aleksandr Koršunov) ja Svetlana (Inga Oboldina) filmis «Tuvike» Foto: Kaader filmist

Ei ole juhus, et suure osa viimase aja kõige tähelepanuväärsemate vene filmide tegevus leiab aset provintsis.



 «Petja teel taevariiki», «Jüripäev», «Metsik väli», «Ükskord provintsis»... Provintsist ei saa üle ega ümber pisemadki, näiteks «Tuvike – viimane suvi N. Liidus» (Golubka) – melodraama, mis jõuab esmaspäeval ka Tartus algava armastusfilmide festivali tARTuFF suurele vabaõhuekraanile.



Miks just provints? «Tuvikese» autor, 52-aastane Sergei Oldenburg-Svintsov, kes ka ise külalisena Tartusse saabub, arvab, et põhjus on tüdimuses – tahetakse eemalduda keskkonnast, kus inimeste käitumist ja suhteid mõjutavad reklaam ja äri. Eesmärk on naasta tõelise, «rikkumatu» elu juurde, mida elatakse ja kus kannatatakse siiralt. «Suur osa Venemaa inimesi elab õigupoolest nii,» kinnitab režissöör.



Ka «Tuvike» – pealkirja on film saanud üle geograafiliste ja keeleliste piiride levinud laulu «La Paloma» järgi, mis sümboliseerib teatavasti igatsust – on vändatud 800 kilomeetri kaugusel Moskvast.



Täpsemalt Tatarstanis, keset Volgat (ja-jah!) asuval idüllilisel väikesaarel Svijažsk, kus talviti elab 200 inimest ja kus elu aastal 2009 ei erine palju elust aastal 1991, kui toimub filmi tegevus – vähemalt väliselt mitte, nagu kinnitab ise Tatarstani pealinnas Kaasanis sündinud ja üles kasvanud režissöör. Ses mõttes – retro natuuris! Ja kingitus kunstnikule!



Lihtne ja siiras tunne


Selsamal saarel, peamiselt, mängitakse vaataja ees lahti kahe juba keskealise tegelaskuju, Gena ja Svetlana suhe, «suur ja puhas, kirge täis venepärane armastuslugu, mis voolab suursuguselt ja rahulikult läbi elu keerdkäikude ja käänakute, nagu seda teeb Volga jõgi oma ürgsete kallaste vahel,» nagu kirjutab «Tuvikese» saateks



PÖFFi juht Tiina Lokk.



Gena on Gennadi Arhirejev – Kaasani kunstnik – ja Svetlana on Svetlana Kolina – Kaasani ajakirjanik. Reaalne inimene kumbki, režissööri sõbrad pealegi, tõsi, üks kahjuks endine – Arhirejev suri 2007. aastal. Paljuski, kuid mitte kõiges, on see just nende lugu, aluseks Kolina meenutused.



Ka Svijažsk pole filmis juhuslikult. Arhirejev sündis ja kasvas esimesed neli aastat just sellel saarel, Ivan Julma rajatud kloostris asunud vangilaagris – tema ema oli poliitiline väljasaadetu.



Seega, lihtsad inimesed ja siirad tunded. «Tahtsin teha filmi, mis liigutaks,» kinnitab ka Oldenburg-Svintsov. Tegu pole siiski klassikalise melodraamaga, pisarakiskujaga. Balzaci teose kaante vahele peidetud õpetus, kuidas jõuda orgasmini, näiteks, viitab hoopis teisele žanrile – komöödiale.



Mõistagi eksponeerib «Tuvike» ka Arhirejevi loomingut, nii reprosid kui originaale – nii on ühtlasi tegu kunstnikufilmiga. Muide, suurema osa oma elust elas Arhirejev Kaasanis tunnustamata geeniusena – justkui kerjus ja linna ullike, kes maalis südame, mitte tellimuse järgi, nagu kinnitab Oldenburg-Svintsov. Inimesed armastasid teda – aususe ja «ismidest» rikkumata ürgse ande pärast.



Iseäranis huvitav peaks «Tuvikest» vaadata olema neil, kel on võrdluseks silme ees Arvo Iho «KaruZmari» (Kružovnik), samuti Venemaal tehtud – on ju melodramaatiline film kunstnikust seegi.



Kinolevi – nagu sein


Venemaa kinolevisse pole «Tuvike» veel jõudnud. Mis sest, et valmis rohkem kui aasta tagasi ja on, nagu režissöör ise nimetab, art mainstream ehk kunstiline publikufilm. Vaadake, filme endid pole kaugeltki nii raske teha kui neid hiljem kinolevisse võidelda, selgitab ühtlasi ka «Tuvikese» produtsendina tegutsenud Oldenburg-Svintsov.



Esiteks, ekraane on vähe – kogu Venemaa peale kokku 1800, USAs näiteks 25 000. Teiseks, filme on palju – ainuüksi kodumaiseid valmis mullu riigi suuremal või väiksemal toetusel sadakond, lisaks erakapitalil põhinevad. Kolmandaks, sageli puudub raha koopiate tiražeerimiseks ja reklaamiks. Kes osutuvad kannatajaks? Väikesed sõltumatud linateosed! 



«Tuvikesel» läheb siiski õnneks. Film võitis spetsiaalse, levitoetuse jagamise riikliku konkursi ja tuleb oktoobris välja 30 koopiaga. «KaruZmarjal» näiteks nii hästi ei läinud – tema saatuseks jäi minna otse DVD-le.



Tartu armastusfilmide festival


•    «Tandoori armastus» – värvikirevus, hoogsad tantsunumbrid ja Bollywoodi muusika



•    «Made in Hungary» – Ungari rock’n’roll-muusikal



•    «Vaikne pulm» – mis juhtub, kui pulmapidu satub Stalini surmapäevale



•    «Lucky Miles – eksinud Austraalias» – Iraagi põgenikud Austraalia metsikus looduses



•    «Moskva, Belgia» – tavaliste inimeste humoorikas elu Moskva-nimelises Belgia tööstuslinnas



•    «Laastatud maa» – USA filmiklassika aastast 1973



•    «Tuvike – viimane suvi N Liidus» – ebatavaline armastuslugu N Liidu lagunemise päevil



•    «Astropia» – Islandi tibi satub rollimängude ja päriselu vahele



•    «Sügav sinine» – veealune maailm avaneb nii nagu ei kunagi varem



•    «Prillid» – jaapani lugu unelemisest



•    «Rentslimiljonär» – kaheksa Oscarit võitnud ekstaatiline tuhkatriinulugu sellest, kuidas harimata agulinooruk võidab miljonimängu



•    «Jules ja Jim» – filmiklassika kullafondist, Francois Truffaut aastast 1962


10.–15. augustini Raekoja platsi vabaõhuekraanil, lisaks dokumentaalfilmide eriprogramm Athena keskuses ning loengud, luule ja kontserdid Raekoja platsi Pauligi kohvitelgis. Kõigile seanssidele ja üritustele sissepääs tasuta! Lähemalt vaata www.tartuff.ee

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles