Vanamees ja... ei, mitte meri – põder hoopis!

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlvkondlik järjepidevus: Matsalu filmifestivali võidutrofee – kadakase tugitooli – ümber on kogunenud Joosep Matjus, Harri Põldsam ja väike Põvvat.
Põlvkondlik järjepidevus: Matsalu filmifestivali võidutrofee – kadakase tugitooli – ümber on kogunenud Joosep Matjus, Harri Põldsam ja väike Põvvat. Foto: Katri Rannastu

Sel ajal kui Matsalu filmifestival kuulutab esimest korda ajaloos võitjaks eesti filmi – «Vanamees ja põder» –, viibib selle autor Joosep Matjus tuhandete kilomeetrite taga.



Juba ligemale kaks kuud on ta filminud Leena ülemjooksul Siberi loodust, neist kolm nädalat üksi – esimest korda taigas, silmitsi ainult iseenda, kaamera ja loodusega.



Üle on elatud nii mõnigi raske hetk. Ja seda mitte tsivilisatsioonist äralõigatuse tõttu. Psühholoogiliselt. Sellesama üksinduse pärast, mida on raske taluda, vähemalt esialgu. Teisalt on selline retk ka «paast» – puhastumine infost, millest enamik osutub üleliigseks – ja sisemise looduse, ürgsete instinktide ärkamine.



Rõõmustav ja lohutav tõdemus, et kõik on inimese sees jätkuvasti olemas, ainult et uinunud olekus, iseäranis linlase jaoks.



Võidust kuuleb ta satelliittelefoni kaudu – päev pärast festivali lõputseremooniat. Vähem kui nädalaga on läbitud taigas 140 kilomeetrit ja jõutud tsivilisatsiooni rüppe tagasi. Selgub veel üks tõsiasi – keegi Джозеф Матиус on võitnud rahvusvaheliselt Baikali filmifestivalilt «Inimene ja loodus» ka parima dokumentaalfilmi preemia, sellesama «Vanamehe ja põdra» eest.



Jalgratas või kaamera?


«See oli raskele ekspeditsioonile ilus lõpetus,» tunnistab alles sel esmaspäeval üle pika aja kodukamarale astunud noor, alles 25-aastane režissöör ise, kes on end pühendanud loodusfilmile – žanrile, mida filmitegijate, iseäranis noorte seas ei hinnata kuigi kõrgelt. Kõik tahavad ju mängufilmi teha.  



Aga ilus kummardus on see ka «Vanamehe ja põdra» idee autorile ja ühele peategelasele Harri Põldsamile, kes on juhuslikult Joosepi vanaisa – see, kes noorukisse üldse loodusehuvi on süstinud. «Niipea kui ma käima hakkasin, viis vanaisa mind kohe metsa, õpetas mulle jälgi nagu laikale,» meenutab Matjus.



Ja mitte ainult looduse vastu! Vanaisa oli seegi, kes Joosepile tulevikuks õige teeotsa kätte juhatas, talle esimest korda kaamera, täpsemalt fotoaparaadi pihku pistis. Teismelisena sõtkus poiss varahommikust hilisõhtuni Otepääl spordikoolis rattapedaale, tahtis elukutseliseks võidusõitjaks saada. Treenis ilmselt üle, arstid ütlesid: pea hoogu!



Nii tekkis seni spordile pühendunud noormehel rohkem vaba aega. «Vanaisa kutsus ükskord safarile, andis fotoka kaasa, ütles, et lähme vaatame... Olin siis 15–16-aastane, alles poisitatt. See oli minu esimene luhtaminek (luht ehk lamminiit), sealsamas Matsalus – ja vanaisa oskas selle nii põnevaks teha! Tekkis hasart – et kui suudaks nähtust kas või killukese pildile jäädvustada...»



Põdrahaigus


Ja edasi? Edasi tuli juba looduse aastafoto konkursi 1. koht noorte seas ja vanaisa eeskujul «põdrahaigusesse» nakatumine – ka konkursivõidu tõi just põdrapilt! Rein Maran juhtus olema žürii esimees, helistas Põldsamile – viimane astub korraks üles ka Marani «Ilvese loos» –, uuris, mis masti mehega on tegu.



Seejärel andis juba kaamera kätte – plaan oli vändata põdrafilm – ja küsis lõpuks, ega Matjus kooli ei taha tulla, filmi õppima. Hirmutas veel, et filmimehe, iseäranis selle, kes loodust filmib, töö on raske ja must ning raha ka ei saa!



Sellega oli Matjuse saatus otsustatud. Balti Filmi- ja Meediakooli esimese kursuse lõputööks esitas ta «Suvise dokumentaali»,  vallatleva ja mõnusalt voolava lüürilise portree metskitsede – mitte punahirvede, nagu siinkirjutaja Matsalu festivalist kirjutades väitis, vabandust! – elust. See pälvis kohe tähelepanu, võites mitu tudengifilmi auhinda. Kordumatut lüürilisust oli ka filmikooli lõputöös «Uuestisünd» – ilma tekstita, ainult loodushelide saatel kulgevas loos sellest, kuidas talv muutub ühe jõe ääres kevadeks.



Rääkimata juba viimasest, «Vanamehest  ja põdrast», mille Matjus tegi filmikooli magistrandina – 77-aastase Põldsami kustumatust kirest kehastuda ümber põdraks, saada üheks loodusega, nagu indiaanlane. See on poeetiline mõtisklus, meditatsioon, napi, peaaegu haikulise teksti, Sven Grünbergi hingepõhja ulatuva muusika ja mõistagi lummavate looduspiltidega, mis täidavad siinsed asjalikud maastikud salapäraga.



Juba avakaadrid on võimsad – kuumaõhupalli gondlist, peaaegu puu latvadest filmitud linnulennuline sõit üle Matsalu luhtade. Nii filmitakse tavaliselt mastaapseid Antarktika jäävälju või Aafrika savanne.



Julgen väita – «Vanamees ja põder» on üks aasta paremaid eesti filme, liialdamata!



Kui küsida Matjuselt, mis on «Vanamehe ja põdra» juures kõige tähtsam, vastab ta, et põlvkondlik side, selle õige loodusetunnetuse edasikandmine ja -andmine, juurte ajamine! See olevat koguni nii tähtis, et film on pühendatud autori pisipojale Põvvatule, kes ise meie jutuajamise ajal Kalamaja pargis parasjagu vankris põõnutab. 



Muide, Matjus elab Soo tänavas – milline sobiva nimega uulits ühele loodusfilmitegijale!



«Pole välistatud, et tegin oma elu tähtsaima filmi juba ära,» on ta ise «Vanamehe ja põdra» kohta väitnud – just tähtsaima, mitte parima! Ja seda ikka vanaisa – tema enda ja erilise maailmavaate jäädvustamise pärast. Just vanaisa juurde Kiisale rändas neil päevil ka Matsalu festivali originaalne auhind – kadakane tugitool. Pilt, mis seda artiklit illustreerib, on tehtud just seal ja selle ümber.



Marani mantlipärij

a



Ons Matjus Marani mantlipärija? Kui eesti loodusfilmi traditsioonide säravaima edasikandmise mõttes – siis jah! Kui stiililise järgimise mõttes, siis ei! Matjusel on oma nägu. Või nagu ta ise seda kirjeldada üritab: «Looduses meeldib mulle universaalsus. Ma ei ole ratsionaal­ne tüüp, bioloog või zooloog – näen looduses just visuaalset mängulisust. Ja üritan seda ka vaatajani tuua!»



Maranist ei saa ta aga üle ega ümber. «Ma ju näen, kui olulised on tema filmid eestlastele, on olnud ja on praegugi! Just selles mõttes on Maran mind väga palju mõjutanud. Julgustanud ja julgustab siiani! Tahan olla ühiskonnale kasulik – näidata maailma, mida ei pruugita muidu kunagi näha, tuua meie enda Eesti loodust inimestele lähemale!»



Ilus ja lugupidamist väärt tõekspidamine! Iseäranis praegusel ajal.



«Vanameest ja põtra» näitab Eesti filmimuuseum pühapäeval kell 13 Maarjamäe lossi kinosaalis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles