Uued plaadid

Sajandi hakul selgus, et selles endises britpopkitarristis on peidus romantilise, kergelt dekadentliku, hingi ja südameid murdva sooloartisti karisma. Pane kokku Lee Hazlewood, Elvis Presley, Roy Orbison ja varane Scott Walker. Samas ma ei tahaks ta kohta retrolaulik öelda, sest tema lood ei ole tolmused või ajakohatud või rõhutatult mingi muu ajastu võtmes. Musti sirgeid juukseid rokabillilikult üle pea õlitavast Richard Hawleyst sai albumiga «Cole’s Corner» (2004) staar ja tema järgmine album «Lady’s Bridge» (2007) tõusis briti kuuendaks. Võib-olla sai Hawleyl kullast oreoolist kõrini, aga nüüd on meie ees sünge, vaevukuuldav oopus «Truelove’s Gutter» – kõike muud kui kõigile vastuvõetav popalbum. See plaat tuleb nii sügavalt hingest, et James Blunt pole isegi nii sügaval kaevikus istunud. «Don’t You Cry» siit plaadilt on melanhoolikute hümn, ja kui te pole melanhoolik, siis viimane aeg hakata.

Valner Valme

Richard Hawley
Truelove’s Gutter (Mute)
Hinne 5
-------------------------------
Värviline isiksus

Mika on tase. Ta on isiksus. Popis on isiksusi vaja. Pixie Lott ei ole isiksus. Elton John on, eelkõige oli, 70ndail. Mulle Mika pigem meeldib. Mika ongi sellepärast isiksus, et pooled vihkavad teda, pooled armastavad. Teda teab iga tatt ja iga taat. Temas on potentsiaal olla nullindate Elton John. Ma mõtlen kirevat, eufoorilist, natuke hullumeelset, pisut naeruväärset poppi. Meloodiad on, värvid on... Hullus... kah nagu on. Sest päris normaalne see ei ole, ta on ikka kaasasündinud laksu all tüüp. Ja kõige selle juures see on korralik viisakas kaine pop-akt. Sest kreisi vaaba all on halli kalli triigitud kontorikostüümiga range ärinaine, kel on ainult valvenaeratus.

Valner Valme

Mika
The Boy Who
Knew Too Much
(Casablanca)
Hinne 2
-------------------------
Sulab suus

See plaat peab saama järgmise Mercury, aga see mees ei saa seda iial, sest alati mõeldakse: aga ta on Stone Rosese mees, tema elutöö on tegelikult tehtud, Stone Rosest ta niikuinii ei ületa. Mõnes aspektis ületas Ian oma kunagist bändi juba esimesel soolokal «Unfinished Monkey Business» 11 aastat tagasi. «My Wayl» on Ian Brown endaleiutatud stiili täiuseni viinud. Sulav vokaal kõige peal tagasihoidlikult, mõtlikult laiamas (jah, see on tema ainu­omane maneer) ja taustal plastiliselt gruuvimas muusika, mis on samuti Ian Browni kopirait: sulam hiphopist, techno’st, kuldaja indie-popist ja mingist naiiv-futuristlikust sündikõlksutamisest. «Just Like You» on tuleviku-baggy, «Laugh Now» on nii funky ballaad, kui funky üks ballaad saab olla. Jne.

Valner Valme

Ian Brown
My Way
(Polydor)
Hinne 5
--------------------------
Endale ja kõigile teistele ka

Uus plaat, mis tähistab Jaan Söödi 45. sünnipäeva, maalib resigneerunud, sügisese natüürmordi kitarri, luuleraamatu ja punaveiniga. Laulude reas on kodumaist leviklassikat (Oit ja Rannap), Söödi enda ja sõprade palu ning paar välismaist laenulugu. Üks neist, džässistandard «Dream A Little Dream Of Me» (siin Heldur Karmo versioonis «Mõtte nukker viis») teeb ka otsa lahti ning kaardistab tegelikult võrdlemisi ahtad raamid, kus see kammerlik, üsna ühes võtmes ja minimaalse kõrvalise abiga salvestatud muusika kõlab. Söödi laululaad on sosistav, ohkav, pooleldi kõnelev. Selle mõningane kuivus võib meeldida või mitte. Kuid väärttekstidest tõukuvad meeleolud on plaadil hästi välja toodud ning sobivalt mõjub ka intiimne, väga elementaarne produktsioon.

Joosep Sang

Jaan Sööt
Iseendale
(Jaan Sööt)
Hinne 4
---------------------------
Hommikute kummardaja, päikesetõusu fänn

Agul on osa linnast, eemal peatänavate pilvelõhkujatest, masinate metalsest voolust ja trendikast kiirustamisest. Agulis tiksub aeg natuke teises dimensioonis. Ega see nüüd küll täpselt teada ole, kas Agulikassil endal aguliga miskit pistmist on, igapäevaselt peidus oleva poolega aga küll. Varju armastav Agulikass ei taha endast rääkida ega kontserte anda, ta laseb pigem kõnelda oma kindlameelsel muusikal ning tähelepanuväärsetel sõnadel. Agulikassi nime taga olev ülimalt tagasihoidlikku meest otsisid õunaviksijad mööda Tartut taga isegi tänavaplakatite abil. Tore on, et lõpuks leidsid. Agulikass alustas laulude kirjutamist 1980ndate keskel ja kokku on tal sadakond lugu koondatuna viiele sahtlissesalvestatud albumile, millest nüüd valik tehti. See on valdavalt naturaalkitarril saadetud lühikeste laulude vormi võtnud elustiili projektsioon. Midagi on Euroopa rändfolkaritelt, midagi Siberi vangilaagrite blatnoiballaadide lootusetusest ja midagi vanade puumajade köögi-lo-fi-estraadi trubaduuridelt. Kõik ei taha saada superstaariks. Jumal tänatud.

Margus Haav

Agulikass
Agulikass
(Õunaviks)
Hinne 4
---------------------------
Võimas värk

Tallinna proge-metal-bändi nelja looga EP nauditavaim pala «Irruption» tõestab, et ansambli liikmed võivad uhkusega kanda perekonnanimesid Varts, Vaigla ja Tormis. Vokalist Taavi Holteri potentsiaal võimaldaks tal metal’i stiilikaanonitest eemalduda veel julgemalt kui plaadil kuulda. See kuuest noorukist koosnev kamp suudab müristada nagu Manowar, aga põnevamad momendid on pigem need vaiksemad. Raske on esile tõsta midagi, mille poolest Recycle Bin välismaistest analoogidest kardinaalselt eristuks. Peale selle, et ta paljudele neist silmad ette teeb.

Lauri Leis

Recycle Bin
Distorted Visions EP (Recycle Bin)
Hinne 4
------------------------
Varjude juubeliplaat

Elame ajaloolisel ajal, klassikud peavad juubeleid ja see on tore. Cliff Richard ja tema legendaarne taustabänd käisid 50 aasta juubeli puhul stuudios ning tegid linti plaaditäie lugusid, eelkõige neid vanu kuldseid, mida me kõik eestikeelsetes versioonides suurepäraselt teame. Aeg on Shadowsit kenasti kohelnud, kitarristid Hank Marvin ja Bruce Welch püsivad rivis nagu raudnaelad. Ning ega söör Richardki ilma asjata aadlitiitlit saanud – ta on ikkagi üks kõigi aegade lahedamaid inglise rokenrollilauljaid, kui tohib nii öelda. Kas või -rolli ja -billy numbrite «Move It», «C’mon Everybody», «I’ll Be Me», «On The Beach» ja «Please Don’t Tease» pärast tasub juubelialbumit plaadimasinas praadida. Küberneetiliselt sentimentaalset Shadowsit kuulates saad aru sellestki, mismoodi võiks kõlada kitarridega Kraftwerk.

Mart Juur

Cliff Richard
& The Shadows
Reunited
(EMI)
Hinne 3
---------------------------
Soome hevijumalate lemmiklood

Naljakas kaveriplaat värskendab mälu ning sunnib originaalesitusi kuulama. Kantrit oskavad bodomiidid mängida küll, nagu tõestab CCRi «Looking Out Of My Back Door», kus bandžot tinistab külalisspets Euge Valovirta. Oleksin äärmiselt üllatunud, kui poleks siit leidnud Ramonesi lugu – no ja sealt ta tulebki. Keegi pani midagi minu joogi sisse, mida v***u! Andrew WK «She Is Beautiful» meenutab, et noor geenius üllitas äsja instrumentaalalbumi new age’i stiilis klaveripaladega.

Billy Idoli «Rebel Yell» pole ka paha. Head on Slayeri, Sepultura, Maideni, WASPi, Stonesi ja Cooperi kaverid, kuid eriline tänu – ja seda mõtlen ma kui Britney Spearsi fänn täiesti tõsiselt – loo «Ooops… I Did It Again» kõrgetasemelise esituse eest. Kiitos, kaverit!

Mart Juur

Children
Of Bodom
Skeletons In
The Closet
(Spinefarm)
Hinne 4
-----------------------------
Veel üks indie-reunion

USA indie-roki legendid Polvo, kelle saundi on ka määratletud kui math-rock, tegid eelmisel kümnendil viis stuudioalbumit ja hunniku EPsid, markantseim oli ehk kauamängiv «Today’s Active Lifestyles» (1993). Laiali mindi 1998 pärast albumit «Shapes».

Eelmisel aastal tuldi taas kokku. Muu hulgas uue trummariga. Samuti naasti Merge’i alla ja käes on «In Prism», Polvo kuues stuudioalbum. Muusikaliselt iseenesest ei midagi teab mis uut, kuid korralikku progressiivroki varjundiga kitarri-indie’t leiab siit üksvahe. Eriti plaadi tagumises pooles, kus bändi progressiivsed ja psühhedeelsed tendentsid tulevad kõige paremini esile. Õnnestunud comeback.

Erkki Hõbe

Polvo
In Prism
(Merge)
Hinne 3