Kes maksab, tellib ka muusika!

Üheksakümnendate algul, kui tekkisid esimesed «uusrikkad,» (oi ma lülin seda sõna!) oli mul üks tuttav abielupaar, kus meespool oli tõesti kopsaka sissetulekuga. Naine oli väikeste lastega kodus ega pidanud muretsema söögi ja riiete pärast.

Milliseid ilusaid kingitusi tema mees talle tegi! Igaks tähtpäevaks! Kõik kadestasid. «Oleks mul ka nii hoolitsev mees!» õhkasid naise sõbrannad.

Ühel õhtul nende juures külas viibides hakkas naine mulle oma elu teist külge valgustama. Muidugi ei pidanud ta poes käima, loomulikult olid tal kõige kallimad riided, aga.... Ta sõi seda jogurtit, mida mees tahtis, et ta sööks ja kandis riideid, mis ei vastanud tema, vaid mehe maitsele. Vana tõde: kes maksab, tellib ka muusika.

Sõbrannadega kohvile minnes pidid sõbrantsid talle kohvi ostma, sest milleks sulle raha, kui kõik on ju niigi olemas - oli tema mehe veendumus.

Ma olin siis hästi noor, aga need laused salvestasin mällu väga tumeda trükiga. Kellegi kulul elamine kaotab ära su enda mina. Loomulikult on ilmas erandeid, aga need kinnitavad vaid reeglit.

Nagu selgus ka Ilumaailma küsitlusest, on enamiku lugejate peres säilinud eraldi rahakotid. Maksud on jaotatud, aga kontroll enda raha üle olemas.

Inimesed on erinevad, mis ühele imelik, see teisele loomulik. Mina ei suudaks kunagi küsida mehe käest raha juuksuri, enda riiete või muude mulle meeldivate vidinate tarvis.

Ükskõik kui terve ja ilus suhe on, jääks ikkagi alati selline tunne, et see, kelle käes on rahakott, on kunn. Ja kunnile ei või ju vastukarva pai teha, muidu mine tea.... Jube!

Raha annab vabaduse. Raha ei tee õnnelikuks, aga võimaldab asju ja tegevusi, mis teevad. Küll oleks nõme selle kõige tarvis käsi pikalt seista. Nagu kerjus!

Seega, koputades noorte neiukeste südamele, kel suur soov «heasti» mehele saada, lugege selle loo algus veel kord läbi ja hoidke oma rahakott alati käekotis. Sest... kes maksab, see tellib ka muusika.