Uued plaadid

Miike Snow on Bloodshy & Avant pluss And­rew Wyatt. Produtsendiduo Bloodshy & Avant koosneb Rootsi poistest Christian Karlssonist ja Pontus Winnbergist, kes on teinud muusika ja produktsiooni Britney Spearsi, Madonna, Kylie Minogue’, Ms Dynamite’i ja teiste, seni millegipärast naiste plaatidel. Igal juhul praegu teevad nad plaati koos hullu hiphopgrupiga Spank Rock. Igal juhul superstaarid, ehkki kergelt kardinatagused. Andrew Wyatt on Ameerika muusik ja produtsent, näiteks teinud bändi Funkraphiliacs koos Greg Kurstiniga. Kutid kirjutasid vahepeal mõned lood endale ja panid «bändile» uue nime. Ehkki siin ei ole selliseid pomme nagu Britney «Toxic», on siin «Animal» ja «Black & Blue»: mahedad, aga mitte nürid electro/rnb-tükid. Parim lugu on aga hoopis boonusträkk «Billie Holiday». Kõik ei ole kuld, aga albumi plussiks on jahedad, futuristlikud saundid ja see ei ole 80ndate futurism. Veidi rohkem souli ja parem laulja ei teeks paha.

Valner Valme

Miike Snow
Miike Snow (Columbia)
Hinne 3
-------------------------------
Riläks!

Sel Holly Johnsoni juhitud Liverpooli hi-NRG-pop’i bändil oli ainult kaks albumit, aga see on neil juba üheksas kogumik, rääkimata remiks-kompilatsioonidest. Kreisi. Ja isegi nendest kahest albumist on oluline ainult üks: «Welcome To The Pleasuredome» aastast 1984. Ja isegi sellel polnud kõik nende enda lood, kasutati ka näiteks legendaarse härrasmeesteduo Burt Bacharach / Hal David teeneid jne. «Welcome’i» peal aga lisaks «Relaxile» «Two Tribes», nimilugu, «Bang»... Kirjutasid vähe palu, aga enamik neist on läinud ajalukku. Ilmselt ühe kõrgema kasuteguriga bände maailmas. Nii et selle kogumiku asemel tasuks soetada originaalne põhialbum, aga siiski: «hotter» versioon kogumiku remiks-kettal teise albumi «Liverpool» rajast «Watching The Wildlife» kas või üksi õigustab seda reliisi. Bänd, mille saund oli karjuv, tuline, tihe, närviline, on tehtud veel kuumemaks. Lisaks on siin päris lõbus versioon T. Rexi palast «Get It On», mis ületab isegi kadunud Robert Palmeri ja paari Durani tehtud Power Stationi variandi.

Valner Valme

Frankie Goes
To Hollywood
Frankie Say Greatest (ZTT)
Hinne 4
-------------------------------
Moodne indipopp

2002. aastast tegutsev briti kvartett jõudis debüütplaadini alles mullu, saavutades albumiga «Limbo, Panto» kriitikute ja publiku poolehoiu. Juba varasem materjal andis aimata, et Wild Beasts on kvaliteetseimaid kaasaja indibände. Paistes välja ekstsentrilise lähenemise ning vokalist Hayden Thor­pe’i julge falseti poolest. «Two Dancers» esitleb poleeritumat materjali ning lisaks Thorpe’ile laulab vahel baritonihäälne bassimees Tom Flemming. Kuigi koosseisult kitarribänd, oskavad nad kõlada suurejooneliselt ja mitmekihiliselt, viidates ühest küljest Talking Headsi stiilile, teisalt kaasaja elekt­roonilise tantsumuusika põhimõtetele. Kui veel lisada hea meloodiasoon ning tihti sügavamõttelised, ent ometi ka pikantsed ja sugestiivsed laulusõnad, on tulemuseks parimat sorti modernne indirokk. Loodetavasti jõuab bänd veel väga kaugele.

Erkki Hõbe

Wild Beasts
Two Dancers (Domino)
Hinne 4
---------------------------------
Album, mis päästab su elu

Wild Honey ehk madridlase Guillermo Farrè mullune omanimeline EP sai kuulajailt palju kiita. Ei üllata, et WH helipildist nagu teistegi twee-aktide puhul kostavad läbi Field Mice’i, The Orchidsi ning Belle & Sebastiani mõjud. Ent uus album on samm edasi – ajalooline dimensionaalsus kerkib nii helidest kui sõnadest. Peenekoeline ja mõtlemapanev lüürika viib eelmise sajandi esimesse poolde. Muusikaliselt on hispaanlane liikunud päikese-, estraadi- ja barokkpopi suunas. On tunda nii biitlite, Beach Boysi, Free Designi kui The Carpentersi meloodiajõudu. Esiletõstmist väärivad lood «1918–1920», «To Steal A Piece Of Art», «Isabella», «My Bride In Black Gloves», «Gold Leaf». Vastupandamatu! Album on miksitud ning masterdatud Nashville’i oma ala proffide käe all. Farre on tänapäe­va indimuusik otseses mõttes. Kuulumata kellegi alla, turustab ta oma muusikat uute skeemide alusel – album on vabalt kuulamiseks üles pandud ning tema talendi austajad võivad teda toetada nii vinüüli kui CD ostmise pluss annetuste kaudu.

Kert Semm

Wild Honey
Epic Handshakes And A Bear Hug (Lazy)
Hinne 5
--------------------------------
Reaplaatide eliit

Briti kitarristi ja solisti, hoolitsetud habemega Rea muusika nautimine sõltub kuulaja seisundist. Huvitaval kombel võib tema tehniliselt perfektne, leebemat sorti turvaline ja optimistlik kitarrirokk vahel hoopis ärritada. Väiksemates doosides võib tarvitada, aga üle nelja pala jutti on liiast. Keeruline öelda, kui paljud suutsid kuulata lõpuni tema ambitsioonikaima projekti, 130 palaga 12-plaadilise «Blue Guitari». Nüüdne kogum on tagasihoidlikult kahe­plaadiline, Rea tuleva aasta eurotuuri sissejuhatav tagasivaade kesksete hittide ja peaaegu-hittidega, mida on stuudios digitaalselt kõbitud. Maitse asi, aga kui sellist masti täiskasvanute albumirokki soovida, siis Dire Straits oli hoopis ehedam ja Fleetwood Mac vahedam
.
Margus Haav

Chris Rea
Still So Far To Go... The Best Of (Warner)
Hinne 2
-----------------------------------
Soomerokk

Möödunud aasta uustulnuk Shanon on leidnud juba hulga «austajaid» tuntud rokifoorumis. Kus aga aasijaid-targutajaid, seal ka fänne. Kui viimaseid poleks ja lood kohalike raadiojaamade tabelitippudes ei peesitaks, ei jääks punt ka hambusse. Muidugi paneb kulmu kergitama üürikese ajaga, vahetult enne plaaditegu, poole bändi, sealhulgas hääle väljavahetamine, ent küllap on see seletatav eneseotsingutega. Kuigi esimesi lugusid kuuldes tundus just eelmine laulja Freddy Tomingas hea leiuna, ei saa Superstaari-Taavile liiga teha. Kõik võimalused on valla ja nooremapoolsele kuulajale peaks ta sobima. Kui muusikas on tunda soomeroki mõjusid, siis tekstide treimisega ise veel hakkama ei saada ning laenatakse Berit Veiberit Smilersilt (ja Sal-Sallerilt), vähem tähtis pole ka Sal-Salleri roll, kellelt pärinevad «Draama» ja «Lumekuninganna». Täitsa jään järgmist albumit ootama, et kuidas tööjaotus jaguneb ning Taavi lugusid ja Shanoni nägu mõjutab.

Esme Kassak

Shanon
Üksinda (Boneyard)
Hinne 4
-----------------------------------
Mees nagu orkester taas aktsioonis

Mitte väga ammu oli O’Rourke pea igal pool Chicago andergraundis. Erinevad avangardsed müraprojektid, liige bändides nagu Gastr Del Sol, John McEntirega võrreldav staatus nõutud produtsendina mitmekesiste bändide plaatidel. Ja muidugi O’Rourke’i panus avangardpoppi huvitavate sooloalbumite näol Drag Cityle. «Bad Timing» (1997), «Eureka» (1999) ja «Insignificance» (2001) olid eripalgelised albumid, demonstreerides O’Rourke’i leidlikkust popeklektika raames. Muusiku talendist pidas lugu isegi Sonic Youth, kes O’Rourke’ile liikmestaatuse andmisega oli mõnda aega kvintett.

Sügisel 2005 lahkus Jim O’Rourke aga Sonic Youthist. Sest saati on tema profiil jäänud madalamaks. Algul nii prominentne avantroki guru oli äkki teinud kannapöörde erakluse suunas. Kas O’Rourke otsustas muusikast tagasi tõmbuda, tunti huvi. Hiljem selgus, et muusik oli kolinud Jaapanisse. Ning on endiselt aktiivne filmiheliloome ja improvisatsiooni vallas, kirjutades ka filmikriitikat.

«The Visitor» on taas tehtud Drag Cityle. Ning kõlalt ja põhimõttelt võiks seda pidada järjeks eelmainitud triloogiale. Plaat tähistab naasmist post-rock’i rambivalgusse, ja on seekord instrumentaalne. «The Visitor» on üks terviklik 38-minutine kompositsioon. Salvestatud Tokyos. O’Rourke mängib kõik pillid ise, osa neist õpitud mängima spetsiaalselt selle projekti tarvis. Mis tähendab, et O’Rourke mängib lisaks kitarridele ja klahvidele trummi, klarnetit, vask­pilli jm.

Helilooja sünteesib alt-country’t, ambienti, kammerpoppi, free-jazz’i ja pastoraalset post-rock’i teoseks, mis pole ainult osade summa, vaid hästi integreeritud tervik, mis kuulamisel mõjub hüpnootiliselt ja on hoolimata mahedatest kõladest omal moel intensiivne. Jääb üle loota, et Jim O’Rourke ka tulevikus midagi tõeliselt põnevat üllitab hoolimata tema rahulolust vaiksema eluga Jaapanis.

Erkki Hõbe

Jim O’Rourke
The Visitor (Drag City)
Hinne 4
-------------------------------
Strokesi-mehe soolo

Elektroonika on vahend, Casablancas teeb sama asja, mida The Strokesiga: poolkiiret rokenrolli, ainult et läptopiga, mitte bändiga. Osa lugudest on aeglasemad loureedilikud popjutustused, milles lihtsakoeliste arvutihelidega antakse edasi sama romantilist kaasaja kauboide vaimu, millele iseloomu annab Casablancase venitav ja näiliselt ükskõikne laulumaneer: meie noored superstaarid võiksid siit õppust võtta, kuidas laulda loomulikult ja olla samal ajal iseloomulik. Odavad läptopisaundid on teine teema: retro ei tahaks öelda, Casablancase üks lemmikuid The Cars kõlas 30 aastat tagasi värvikamalt, ent teostus pole põhiline, need palad on põlve otsas tehtud autorilaulud, siirad ja sümpaatsed. Teeks väikse tagasipõike. Noorte New Yorki hipsterite-bohode-vurlede gäng The Strokes tekitas aastal 2001 sellise plahvatuse, et inimesed peavad siiani lakkuma seda laavat, mis rokenrolli uue tuleku vulkaanist välja purskas, kõik need The Viewd ja The Enemyd ja The Cribsid. Strokesil see töötas: lihtlabane tiksuv tänavarokenroll, aga millise tundega, gruuviga, hingega ja milliste geniaalsete lihtsate meloodiate ning käikudega lood! Osa vaibi sellest debüüdist on ka bändi ninamehe soolokal.

Valner Valme

Julian Casablancas
Phrazes For The Young (RCA)
Hinne 4