Legendaarse inglise progerokibändi Marillion kontsert oli äärmiselt professionaalne, väga tundeküllane ja meeldejääv. Bänd esines kahes osas, ühtekokku pea kaks ja pool tundi.
Progerokibänd Marillion andis endast kõik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teist korda Eestit külastanud Marillion – esimesest käigust on tervelt 16 aastat möödas, siis esineti Rock Summeril – tuli seekord välja akustilise programmiga. «Hey, hey. Good night, Estonia!» tervitas laulja Steve Hogarth heatujuliselt juba esimeste lugude järel peaaegu täissaali. Keegi härrasmees, muide, ei jõudnud ära imestada tema välist sarnasust meie basskitarristi Raul Vaiglaga!
Mõnda kohalolijat ehk pelgalt akustiline programm rokibändi puhul häiris, kuid enamik läks Marillioni professionaalsusega kohe kaasa, kuigi eestlaslikult vaoshoitult. Siiski, mõnel korral õnnestus Hogarthil ja teistel bändimeestel vaikne «ühislaulminegi» välja pressida ja mõnda rahvalikumat lugu plaksutati pea tervikuna kaasa.
Esimeses osas mängis Marillion (väidetavalt tervikuna) läbi oma viimase albumi «Less Is More», mis puhtalt akustiline, kus vanemad lood äratundmatuseni ümber tehtud.
Seltskonnas «kauba peale» ka üks brand new song ehk täiesti uus lugu, seegi mängiti laval maha.
Nagu Hogarth rõhutas, nende puhul pole tegemist mingi MTV «bullshit» akustilise live’iga, vaid hulga ilmekama kontserdiga. Nii ka oli, muusikainstrumentegi üldpildi ilmestamiseks tavalisest rohkem. Laulmise kõrvalt mängis Hogarth hoogsalt klaverit. Rõhutas, et tema esimene kokkupuude Grand Pianoga (mõtles siinkohal Estonia klaverit) oli Riias.
Keegi saalist hõikas valjuhäälselt «England!». Mispeale Hogarth lõbusalt reageeris, kommenteerides, et «inglased eriti suured patrioodid ei ole».
Lugude vahepeal vahetaski Hogarth publikuga ja bändisiseseltki kaunis pikki repliike. Osutus ehk liigagi jutukaks. Kuid kahtlemata selline sundimatu ja vaba õhkkond tugevdas publiku ja bändi sidet.
Hogarth pidas millegipärast vajalikuks semulikult vabandada, et ei oska eesti keelt: «Me, inglased, oleme üldse kehvad keeli õppima!»
Kontserdi esimeses pooles domineerisid pikemad, unelevad kompositsioonid, sellegipoolest mehed eraldi pikki soolosid ei teinud. Hetkeliselt said ehk rohkem ruumi bändi üks alustalasid, klahvpillimees Mark Kelly ja pidevalt kitarre vahetanud, oma tooli külge naelutatud kitarrist Steve Rothery.
Nii mõnigi imestas, kui varem olnud Marillion ikkagi progressiivse roki lipulaev, siis nüüd olnuks nagu tegu bändiga, kelle muusika sees on lihtsalt progressiivseid elemente...
Pärast vaheaega, mil publik «laulja soovitusel» peamiselt baaris joogijärjekorras seisis, muutis Marillion veidi kurssi, enamjaolt kõlasid nüüd nende repertuaari paremad palad, mõni häirivalt «popilik».
Üheks tipphetkeks kujunes vahest laul «Beautiful» ja meeltliigutavamaks «Estonia», mälestuslaul laevakatastroofis hukkunutele.
Sellest kohutavast sündmusest rääkides, kuidas laul oli algselt mõeldud vaid ühel heategevusüritusel esitamiseks, Hogarthi hääl murdus ja pala lõpus võis märgata/aimata, et mees pühkis pisaraid. Loo lõppedes tõusis enamik kohalolijaist saalis püsti.